...päev

Ilus hommik.
Täna on siis päev, mis mulle juba pikemat aega vastakaid tundeid on tekitanud. Lapsena oli lahe. Pubekana justkui sama. Hiljem läks asi käest ära ja nii see kestab ja kestab. Üldiselt saan ma oma emotsioonidega hästi hakkama. Kui kaotangi mingil hetkel pinna jalge alt, leian selle üsna varsti taas. Ugri noh. Kuid tänane päev on alati segaste tunnete päralt olnud. Ma võin ühel hetkel olla rõõmus, järgmisel muutuda härdameelselt tundlikuks, siis endassetõmbunuks jne. Ilge jama, eksole.
Vanasti tegime me tööl ikka ulakust ja kasutasime või isegi "kuritarvitasime" võimalust ära teineteist meeles pidada. Enam mitte. Kollektiiv on vahetunud ja ajad on teised. Mitte halvem. Iga inimkooslus ei saagi samasugune olla. Samas oli lõbus, kui selle päeva kangelane hommikul tervituse ja lemmikloo sai. Inimesed väärivad tähelepanu. Vaadake peeglisse.
Kahjuks peab täna tööle minema. Vastik. See nagu rööviks mult killukese seda, mida ma täna eriti enda omaks pean.
Igatahes on see minu päev. Jagamatult.