Tänane päev kiskus kuidagi närviliseks. Ja mulle ei meeldi närviline olla. Eriti siis, kui mu ümber on inimesed, kellel sellega mitte mingit pistmist pole. See on nende suhtes ebaõiglane. Keegi ei vääri, et olla koos inimesega, kes enda ja nende tuju rikub. Proovin parem inimene olla. Vähemalt proovin. Pean vähemalt üritama. Öeldakse, et ükski inimene ei saa paremaks, kui ta oma probleemi ei tunnista. Mina tunnistan. Vahel olen närviline. Halvas ja vastikus tujus. Ärritun kergelt. Kuid päike paistab nii halbade kui heade peale ühtemoodi. Äike ei löö spetsiaalselt halbadele lagipähe, ega säästa heasid. Järelikult on minu vastutus midagi ette võtta. Ja nii ma teengi. Luban seda teile.

9. mai möödus rahulikult ja see on tore. Ma ei jaksa enam taluda, et viha nii suurejooneliselt manifesteerub. Ja ei kannata, kui peale seda algavad mingid mõttetud diskussioonid, millel tegelikkuse ja terve mõistusega vähe pistmist on. Maailma on vaja parandada, aga pooled mõlemal pool pronkssõdurit kargasid tühjalt.

Homme on ilus päev. Vältige mind ja unustage üldse, et ma olemas olen. Nii on mulle parim. Kui tuju tuleb, küll ma teid üles otsin.