Tuleb raske nädalavahetus. Täna tõmbab mu kontoora hooajale kriipsu alla. Parimaid tunnustatakse kolleegipreemiaga (millele minul pole mitte kunagi isegi õhkõrna lootust, aga ma ei hooligi:)). Kuulatakse kõnesid, mille sõnum on ikka ja alati sama, me oleme nii nii nii tublid ja toredad. Ma tegelen sel ajal tavaliselt joodava manustamisega. Muidu on igav ja tüütu ju. Mulle ei meeldi mõõdutundetu sabalehvitamine. Minu arust unustavad lehvitajad, et urruauk kipub välja paistma. Siis ollakse alguses veidi hillitsetud ja pidu võtab vaikselt tuure. Mängib mõttetu bänd. Mingi Eesti jura. Miks nad ei kutsu kunagi korralikke kollektiive nooti veeretama. Näiteks Popidiot, Under Marié, Pia Fraus, Ans.Andur jne. Miks peab alati mingit sülti kuulama. Kas tõesti on argumendiks rullnoka tatsuv jalg. Nonii, edasi. Lõpuks saab pidu hoo sisse. Moodustuvad sektsioonid. Mitte väga püsivad muidugi, sellised vedelad, vormi muutvad ja segunevad. Lõppeks hakkavad sektsioonid omavahel mõtteid vahetama, kuhu edasi minna. Lepitakse kokku ja hakkab ärapudenemine. Kes kuhu. Nii see pidu läheb. Tänane pralle on mu asutusele viimane, mis omapäi peetakse. Järgmisel aastal ollakse juba ühinenud teise firmaga ja hulk võõraid, poolvõõraid ja tuttavaid tuleb juurde.
Laupäeval tuleb aga vangi minna. Õnneks on tegemist sünnipäevaga endise kinnipidamisasutuse müüride vahel. Kusjuures olen seal käinud, kui see veel asukaid täis oli. Muidugi mitte kinnipeetavana. Kõhe koht.
Kaks päeva pidu on praegu vaadates veel tore, aga kindlasti kujuneb see kurnavaks. Sotsiaalse looma eripäraks ongi alalhoidlikuse kaotamine üldise hüve nimel. Ja tore, kui su enda hüve ka kasvõi servapidi puudutatud saab.
Muidu tahan lugejatele öelda, et sina ei ole sinu asjad, sinu töö, positsioon ja isegi sinu sõbrad. Kuigi me selle vahel unustame. Sest nii kerge on ennast petta. Ja paljud ongi. Ausameelset peeglit teile.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar