unestapja

Nägin täna öösel nii jaburat und, et isegi ärgates olid emotsioonid laes ja kerge võbin sees. Ühesõnaga, ma olin kuskil kohas, kus oli üsna palju inimesi. Täpselt ei saanud aru, mis koht see on, aga siseruumides ja üsna palju rahvast oli ka. Korteri moodi paistis olevat. Inimestest ma kedagi ei tundnud. Peale ühe. See mulle kallis inimene pani minu silme alla ühe võtme kuskile kapi sees olevasse avausse. Siis millegipärast oli vaja see võti uuesti üles leida, aga kuidagi oli see raskendatud. Justkui ei tohtinud võõras kohas asjades sorida. Jabur on see, et ma ju nägin, kuhu see võti pisteti, aga kui olin kelleltki palunud, et kas ma võin otsida, siis ei leidnud kuskilt üles. Otsisin mitmest kohast, aga samas teadsin täpselt, kuhu avausse võti pandi. Ja ei otsinud õigest kohast sellepärast, et pidi nagu midagi varjama. Jälle ei tea, mida. Lõpuks otsisin õigest kohast, aga seal oli igasugu nodi ja teisigi võtmeid ning ei leidnud seda võtit kuidagi üles. Aga meeleheitlikult oli leida vaja. Siis võtsin ühe suure kuulipilduja kuskilt, läksin seina äärde ühe laua taha ja võtsin rahulikult laskepositsiooni sisse. Kusjuures ruumis ei teinud mitte keegi sellest välja. No ja siis hakkasin täiesti külma rahuga inimesi maha laskma. Sihtisin ja muudkui andsin tuld. Seda kusjuures ei näinud, kas inimesed kukkusid ning verd ka ei näinud. Lihtsalt tulistasin ja teadsin, et inimesi. Kõik oli nagu mängult. Inimesed, automaat ja mina, aga laske ei kostnud, laipu ja verd ei näinud. Aga teadmine oli, et tapan inimesi. Lõpuks toas olnud vist põgenesid, sest äkki polnud enam ühtegi inimest ruumis. Laipu ka põrandal polnud. Hakkasin siis uuesti meeleheitlikult võtit otsima, kuigi jube hirm tuli peale, sest teadsin, et politsei ründekomando jõuab kohe kohe kohale ja mind lihtsalt lastakse maha. Teadsin, et jõuaksin veel põgeneda, aga millegipärast jäin ikka meeleheitlikult võtit otsima. Meeletult õudne tunne oli, et kas siis need ongi minu viimased minutid elada. Tohutu süütunne oli ka, et sellise asjaga hakkama sain. Mäletan, et mõtlesin veel, oleks see uni, oleks see ometigi uni. Võtit ma igatahes ei leidnud ja politseid ei jõudnud ka ära oodata. Ärkasin üles. Aga ikkagi oli tohutu süütunne peal ja alles mingi aja pärast sain aru, et see oligi tõesti uni ja jäin uuesti rahunenult magama. Ja kui päriselt üles ärkasin, siis oli uni ikka nii selgelt, ja on siiani, meeles. Kohutav. Ma loodan, et see ei tähenda midagi ning selle õuduse sünnitas lihtsalt mu mõistus. Ei taha selliseid unesid näha. Kuigi mul on veel üks unenägu, mida ma olen mitu korda näinud. Nii aastas korra või kaks tuleb ta magades külla. Ma tean, et olen kellegi ära tapnud ja mul on meeletu süütunne. Ühelt poolt ma kardan, et jään vahele. Teiselt poolt painab see, mille olen korda saatnud ja kunagi, kui see välja ei tule, pean süütundega surema. Nokk kinni, saba lahti situatsioon. Selles unes ma ei tea, kelle ma olen ära tapnud. Samuti ei tea, kuidas ma tapsin. Igasugunegi info selle kohta puudub. Lihtsalt on teadmine, et olen seda teinud. Ja see uni on samuti jube frustreeriv. Samas vihkan ma vägivalda ja tapmisega ei saaks ilmselgelt hakkama. Huvitav jah, miks mõnikord unes deemonid ellu ärkavad. Aga rõõmsaid ja helgeid unenägusid vähemalt teile. Loodetavastu mulle ka muidugi.