reede tuleb mühinal

Käes on reede. Hurraa. Hoolimata sellest, et minu jaoks on nädalavahetus esmaspäeval ja teisipäeval. Järgmisel nädalal küll langeb teisipäev ära, sest vabariigi aastapäeval ehk kolmapäeval tööd teha ei saa ja tuleb teisipäeval ennast juba tööle veeretada. Muidugi on natuke nadi, et ilm nii jubedalt külm on. Mis omakorda tähendab, et kui linna peale ka laiama minna, siis tuleb ühes urus püsida, mitte kohtade vahel seigelda, sest juba mõneminutiline väljasviibimine jäätab püksid ära ja on tunne, et jalas on jääst kuluvad/viigipüksid/velvetid/jne. Aga noh, mis ma muretsen, mul pole nii kui nii täna õhtuks plaane tehtud. Põhimõtteliselt võin täna õhtul kaminasse tule teha, Morrissey möirgama panna ja peeglisse passida. Sest enamasti saan ma iseendaga hästi läbi. Aga võib ka ennast mõne sõbra juurde külla smugeldada. Seda kirjutades mõtlen, et on alles mured. Õhtumaa mugavustega harjunud inimene, kellel on kõht täis, raha ka natuke taskus, võimalusi seda kulutada mitmeid, katus peakohal jne. Sellised me oleme. Maadleme on tühiste probleemidega ning tegelikud probleemid jäävad meist kaugele. Kui ärksalt ringi vaadata, siis tundubki, et enamus meid ümbritsevaid probleeme on täielik pseudo. Ja ega ma ise parem pole, tegelen pseudoga nii mis jaksan. Ainult et ise ei pane seda tähele. Kui ikka reede õhtu ajaveetmisvõimalused päeva tähtsamaks probleemiks muutuvad, siis juhhei, elagu mugava elu triumf. Samas, miks ei võiks see päeva probleem nr 1 olla. Oleks talumatult rumal päevast päeva maadelda kolmanda maailma rahvastikukasvust ning klimatoloogilistest nihetest tekkinud toidupuuduse üle. Või muretseda perevägivalla pärast. Ka näljahädas riikides on puhkepäevad ja omad lõbustused. Ja see on normaalne. Ootan õhtut.