kiduv kultuur

Kui tõele au anda, siis tänavune Eesti Laul on minust kuidagi mööda libisenud. Põgusalt olin enne poolfinaali lugusid kuulanud, aga mitte ükski ei hakanud kõrva või ei tekitanud nö hiti võbinat. Vaatasin ka esimest poolfinaali ja kõik leidis kinnitust. Igav, ettearvatav ja mitte minu rida. Ükski laul ei olnud hea. See on muidugi maitse asi. Samuti olid saatejuhid igavad ja tekstid ning intervjuud kohmakad. Tervikpilt logises. Kaamerad ja režissöör tegid head tööd ja kõik oli justkui paigas, aga sellist tunnet ei tekkinud, et nüüd on põnev ja huvitav. Kahju. Ma muidugi ei taha selle sissekandega kellegi peale näpuga näidata. Selline on lihtsalt minu maitse. Parema meelega oleks tahtnud reede õhtul Rock Cafes Id Revi või EKKM Indie-Discot väisata. Oleks natukenegi elamust olnud päris inimeste nädalavahetuses. Paraku jäin koduseinte vahele ja kuskil laiamas ei käinud. Rock Cafesse ei jõudnud külaliste tõttu ja EKKM'i diskole üksi minna oleks olnud suhteliselt nüri. Pealegi oleks seal... See selleks. Igatahes on tunne, et kultuur minus kiratseb. Õigemini kultuurivajadus minus. Ja midagi ette võtta ei oska. Jään ootama suve, kus Positivus, Rabarock, Plink Plonk, Schilling ja muud kenad üritused päris kindlasti mu kohaloleku kontrolli peale positiivse vastuse saavad. Ja loomulikult juba 14. märtsil Cut Copy ning 17. aprillil White Lies mu muusikaarmastust kõditavad. Täna aga lükkan ilmselt peale tööpäeva Morrissey plaadimasinasse. Pole seda kaua aega teinud. See pole täiuslik, ideaalsest pildist on mõni tükk puudu, aga tuleb leppida. Küll saabub kunagi aeg, kui... jah, ka sellest täna mitte. Tsau.