arg või mitte

Millegipärast hakkab mulle tunduma, et mida vähem ma oma arvamust avaldan, seda suurem on tõenäosus, et mulle sigineb vaenlasi. Mida rohkem arvamust avaldada, seda suurem on tõenäosus, et keegi tõlgendab mu juttu valesti ja jamad ongi majas. Loomulikult käib jutt eriarvamustest. Samas ma usun, et võib ja peabki olema arvamuste paljusus. Mitte kellegil ei ole tõe monopoli. Ka mina eksin ja võin mõnest asjast valesti mõelda. Selles pole midagi halba, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu eriarvamuse peale emotsioonid mängu tuuakse ja solvutakse. Ja pean ausalt tunnistama, et ma väiksestviisi kardan juba siia blogisse ja ka facebooki oma mõtteid kirjutada. Enne mõtlen hoolikalt läbi, kas keegi võib sellest ehk riivatud saada. Vahel ma eksin muidugi ja kirjutan või kommenteerin kedagi, mis väheke paksu verd tekitab. Aga kuna mu stressitaluvus ei ole kuigi suur, siis ma pigem väldin konfliktsituatsioone. Ah et kas ma olen arg. Mingis mõttes kindlasti. No mitte just arg, aga pigem alalhoidlik. Muidugi, kui on vaja, siis ma oma arvamust endale ei jäta. Aga meelega ma riiu sisse ei roni. Lisaks olen ma suhteliselt suur põdeja. Kui ma olen kellegi või millegi kohta natsa avalikult rahulolematust väljendanud, siis on mul mõnda aega hing haige ja ma kahetsen öeldut või kirjutatut. Loodetavasti pole ma ainuke selline inimene maailmas. Sellised mõtted siis.