Pean vist enda ahnust ja ebaeeskujulikku tarbimisrallit kuidagi vabandama ka. Majanduskriis ja puha eksole. Aga ausalt, jalanõusid kulub kõvasti. Ma ei tea, kas mul on vale jalahoiak või midagi muud, aga nad vanuvad üsna kiiresti. Tegelikult on räbaldumise põhjus ilmselt selles, et mõned jalanõud meeldivad mulle liiga palju ja ma lihtsalt kannan nad pasteldeks. Samas mõned käimad poes meeldivad, aga mõne aja pärast enam mitte. Jäävad niisama vedelema. Vot selle pärast peaksin küll kõigi ökoinimeste ees vabandama. Raiskaja olen. Minu jalanõudest on maailma tekkinud hiigelsuur ökoloogiline jalajälg. Hirmus kohe kui suur. Nagu Aafrika. Ainus vabandus oleks ehk see, et usinad väikesed tõmmud käekesed või kitsama silmavaatega töösipelgad saavad tänu mu eputistest jalgadele tööd ja leiba. Sain andeks? Värvipurgiga ei viska? Tänan.
Eurolaulust ka. Vabandust, Eesti Laulust. Viimastel aastatel olen püüdnud selle vaatamisest hoiduda. Mingil hetkel viskas lihtsalt hiigelsuure kopa ette ja enam ei suutnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma nende eurolugudega kursis poleks. Selline pooltraditsioon oli, et enne igat Eesti eurolaulu valimist korraldasime sõbra juures laulude hindamise. Loomulikult õlle saatel. Elik valisime oma lemmiku. Aga saadet vot vaadata enam ei tahtnud. Sel aastal sõbra juures hindamist ei toimunud, aga saate vaatasin siiski ära. Uus formaat justkui nagu eksole. Pealkiri ka teine. Eesti Laul, et fäntsimaid muusikuid ära petta ja osalema meelitada.
Et kuidas siis saade oli. Igav. Väga igav. Suurem osa lauludest olid ka igavad. Kõik oli igav. Ma olen vist viriseja, aga asi oli kuidagi läbi mõtlemata. Ühelt poolt ei saadud vana formaadita hakkama, aga uus oli ka nii rabe ja läbi mõtlemata, et saade kui tervik oli nagu Eesti Panga president sotsiaaldemokraatidele ühinemisavaldust kirjutamas. No ei klappinud kuidagi, ei klappinud. Aga eks see ole maitse asi. Kui teile meeldis, siis õukei. Pahaks ei pane.
Minul endal on elu keskmine. On halbu ja on häid asju. Nagu päris elus. Mul on ka mure, aga ma olen sellega üksi. Sellega teistmoodi ei saakski. Mõned mured ongi sellised. Isiklikud. On ja jäävad su sisse ning välja ei saagi. Ainult siis pääsevad, kui küpseks saavad. Kui elu ise sinna faasi jõuab, et asjalood kuidagiviisi keeravad. Kas minu mure kunagi lahenduse leiab. Ma ei tea. Raske öelda. Lahendus on muidugi olemas, aga selle elluviimisel kannatavad liiga paljud inimesed. Võidavad aga vähesed. Ei teagi mis teha. Aga nagu ma juba ütlesin, see mure on ja jääb mu sisse.
Eks ma olen sisemiselt natuke depressiivne inimene ka tegelikult. Elan asju üle märksa sügavamalt kui välja paista lasen. Vahel isegi pahandan enda peale, et asju liiga südamesse võtan või ülemäära mõtlen, et mida üks või teine asi kaasa toob. Murenohik olen. Ja selliseks ma jään ka. Arvatavasti. Loodetavasti leiavad kõik asjad siiski varem või hiljem lahenduse. Elu on seda väärt.
Pikk ja segane jutt tuli nüüd. Asjast enesest ei rääkinudki. Aga ehk annate andeks, sest nagu ütlesin, mõndasid asju ei räägita. Ja lõppude lõpuks, mitte keegi ei sunni teid ju seda kõike siin lugema. Mõnikord ma lausa kardan, et mu blogi loevad võõrad inimesed. Enesekontroll tekib. Ei julge ennast vabalt väljendada, peavad veel ohmuks. Põdeja olen. Jebedijee, olge tublid.
Lõpetuseks väike galerii majandusraskustes maailma häbematult suhtuva tüübi värsketest papudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar