Kõnnin mööda ilma ja mõtted kihutavad peas nagu Tallinn-Moskva rong ning kujutan ette, et sellest ja sellest kirjutan blogis. Jõuad õhtul koju ja ei muffigi. Väss. Peekon.
Ühest siiski kirjutan. Juba kaks nädalat tagasi kuulsin õues linnulaulu. Keset linna. Lähed öösel välja ja laulavad. Nagu suvel keset metsa. Öösel. Müstika. Mis linnud nad on, ei tea. Natuke nagu paralleeluniversumi tunne tekib ka. Häälitsustel on ju oma mõte. Mingi põhjus neil on. Ainult, et meie ei saa aru. Siinsamas meie juures, kõrval, peal, on tüübid, kes on olemas ja vist isegi suhtlevad mingil moel ja me ei saa aru. Tegemist ei ole roheliste koonuspeade signaaliga, kellede signaali me pikisilmi kosmosest tabada üritatame. No tegelikult jah, mis suhtlust seal ikka, aga ma ei saa haigest mõttest lahti. Andke andeks tiivulised sulelised.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar