muu muu ei tähenda veel muutumist

Alustasin tänast hommikut sisekaemusega. Pühapäev on kristlikus kultuurirumis ju hingamispäev. Eesti sekulaarses ühiskonnas on see küll rohkem niisama puhkepäevaks taandunud. Kuid hingamispäeval käidi kirikus ja vaadati argimuredest natuke kaugemale. Pole ise enam kaua kirikus käinud, aga peaks ses suhtes midagi ette võtma. Kirikus käimine on mulle alati meeldinud. Vähemalt sellest ajast, kui ma kristlaseks sain. Ma ei ole küll ideaalne kristlane, aga alla ei ole ka andnud. Aga jah, täna siis vaatasin enda sisse ja leidsin, et on päris palju asju, mida ma muutma peaks. Ei tahaks neid siin kõva häälega välja kuulutada, aga mõni neist on päris palju tahtejõudu ning otsustavust nõudev ettevõtmine. Samas, ükski selline muutumine/muutmine ei sünni sisemise valmisoleku ja veendumuseta. Milleni omakorda ei jõua ilma enda sisse vaatamise ja asjade üle mõtisklemiseta. Et mis sinu ja sind ümbritsevate inimeste jaoks parim on. No see pole muidugi kõige olulisem, sest kõigile meelepärane olla on võimatu. Aga iseennast pead sa armastama, sest muidu ei suuda sa teisi armastada. Ma ei mõtle siin egoistlikku eneseimetlemist ega nullprotsendilist empaatiavõimet. Aga mingi jää on minus liikuma hakanud ja ma ei tea, kuhu ma välja jõuan. Muidugi võiks rõõmustada, sest kui inimesel on muutumissoov, siis järelikult ta ei seisa paigal. Aga ühe koha peal seisvatele kividele teadupärast kasvab sammal selga. Natuke raske on ka, sest mõnest asjast ei taha kohe üldse lahti lasta ja mõnega olen liiga harjunud. Kogu see jutt tuletab mulle meelde, et tegelikult on kirikus praegu ju paastuaeg. Paastu kõige levinumaks definitsiooniks on aga mittevajalikust ja liigsest loobumine, et pühenduda kõige olulisemale. Ehk siis on paastuaeg lõpuks minuni jõudnud. Kuidas see kõik lõpeb, ei tea. Sünnib sellest head või mitte, kes teab, kes teab. Vaatame. Ilusat hingamispäeva jätku teile armsad.

PS. Antud sissekande juurde ei saa selgitusi :)))