futuristlik pintslitõmme

Kuna ma kogu aeg kirjutan sellest, mis olnud, siis praegu panen kirja paar rida mu tulevastest tundidest. Rahvalikus vormis loomulikult.

1. Teen töö ära ja lähen poodi.
2. Poest ostan asju. (süüa ja juua)
3. Pealse seda lähen koju.
4. Kodukeses hakkan kirjutama. On ühed tähtsad mälestused, mida pean kirja panema. Kuniks mälu sündmuste eredust mäletab.
5. Võtan ka mõned õlled. Miks? Sest must lagi on mu toal. Teisel toal on päikseline lagi, aga musta laega ruum rõhub liialt. Mul on kõik korras tegelikult, isegi väga, aga alati ei peagi ju asi endas olema. Lõppude lõpuks oleme sotsiaalse niidistikuga rohkem teineteisega ühendatud, kui ise arvatagi oskame. Ja mida tugevam niidistik ja mida rohkem ühendusi, seda õnnelikum inimene on. Paraku toob see kaasa ka muret. Kui ühel selle niidistikuga ühendatud inimesel halvasti läheb. Nii vähemalt väidavad teoreetikud. Muidugi on neid, kellele lähedased korda ei lähe. Nendest ma ei räägi. Hinnangut ka ei anna. Aga jah, sellised lood on. Valu vaja leevendada.
5. Kui olen kõige sellega tegelenud, siis lähen magama.
6. Ärkan reede hommikul. Kosun ja kasin ennast.
7. Lähen tööle ja samal päeval ühe oma sotsiaalse võrgustiku olulisima osaga kokku. Kuidagi jagan aega nende kahe vahel.
8. Tulen koju ja kasin ennast.
9. Lähen vanade kolleegidega traditsioonilisele õlleõhtule.
10. Kui see lõpeb, siis kas lähen koju või mõne kolleegiga korraks linna peale laiama.
11. Kõik lõpeb kodus. Voodis. Unenägudega.

Selline on mu lähitulevik. Igav, väikekodanlik ja küllaltki rutiinne. Tehke järele.