Kas teate, kui valus on vaadata oma peremehesse jäägitult kiindunud koerakese pinevat ootust, et millal sõber lõpuks koju tuleb. Juba mitmendat päeva söömata, istudes trepil, igatsev pilk teele suunatud. Teadmata, et enam ta ei tule. Mitte kunagi. Kui siis ehk mõne õrna sõnumina teispoolsusest. Kas siis mõne taime ootamatu õitsemise näol, nagu tookord aastate eest, kui ta mitte kunagi õitsenuna poegade sõjaväest tulles uhked õied endal üll riputas.
Mina ei oska märke otsida ega märgata. Nemad peavad mind leidma.
Ja veel. Ma ei teagi nüüd enam, kas raskem on minna või jääda.
Mu isa ei ole enam.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
siiras kaastunne :/
Mul on väga kahju sõber. Avaldan kaastunnet.
Hea sõber, ka meie Katjaga oleme mõtetes sinuga! Küllap varsti kohtume.
Postita kommentaar