01 juuli 2008

puu taga ilvest

Nüüd on juba palju jahutud selle üle, kas president Toomas Hendrik Ilves käitus soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis õigesti või valesti, kui ta Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi provokatiivse sõnavõtu peale koos kaaskonnaga provokatiivselt saalist välja marssis. Kõigepealt tulid ilusad sõnumid, kus Ilves kohtub Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga ja ehk hakkab suhetest idanaabriga asja saama. Ega keegi ei uskunud, et paugupealt, aga noh, kohtumine on ju ka iseenesest tore. Eriti võttes arvesse, et Vladimir effessbešnik Putin ignoreeris meie riigimehi täiega. Ja siis pauhh, Ilves näitab iseloomu. Ma ei taha võtta kohtumõistja rolli, aga minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli lahkumine viga. Nii palju sirgeselgsust oleks võinud Ilvespoisil olla, et jura ära kannatada ja siis spontaanne pressikonverents anda, kus oleks oma vaatenurga edastanud. Riigipead on sellistel üritustel alati meedia maiuspala ja sõnum oleks kindla peale ringlema läinud. Aga see selleks. Mind Ilvese selline käitumine ei üllatanud. Kui meie president üldse millegi ebameeldivaga silma paistab, siis on see teatavat sorti apaatsuse looriga varjutatud arrogantsus. President lihtsalt ei viitsi või ei pea vääriliseks arendada sellist suhtlust, mida säravatelt riigimeestelt oodatakse. Ma ei kahtle tema intellektuaalsetes võimetes, aga elevanduluust tornis passides läheb see lihtlabaselt raisku. Muidugi, kui inimene ikka ei viitsi, ei taha, ei oska korralikult suhelda ja kommunikeeruda, siis sundida ka ei saa. Kõik pole kosmonaudid. Ja kui nüüd asjale punkt panna, siis ega selle presidendi ajal suhetest Venemaaga asja ei saa, sest Ilvese soovimatus idapoolsetega ja üldse tema jaoks vähemtähtsatega kompleksivabalt suhelda on ammuteada fakt. Mäletate veel, kui ta välisministrina andis vene ajakirjanikele pressikonverentsi rätsepaasendis laual istudes. Jah, ajakirjanikud olid provokatiivsed, aga kas tipppoliitik saab endale kõike lubada. Kahtlen. Või Wall Street Journal'ile intervjuud andes öeldud surematu lause Balti ühtsuse kohta, "I don’t feel like a Balt. And who fuck are they to tell me how I should feel?" Seda viimast ütlust "who the fuck are the balts" olen ma minevikus pidanud päris palju lätlaste ja leedukatega kohtudes pehmendama. Ehk mida ma öelda tahan, on, et Ilvese iseloomuomadused ei tee teda suureks riigimeheks ega välispoliitiliseks võtmefiguuriks, nagu teda valides usinalt loodeti.
(postimees.ee)

Kommentaare ei ole: