apelsin viskas kella puruks

Ikka hea, et ma kunagi Järve Selverist überodavalt Franzukese DVD ostsin. Nüüd on hea ennast kontserdiks vormi ajada. Saba kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale ning teeb iga viie minuti tagant aina uhkemaid poognaid. Siuh ja säuh. Vist olen siiski halb. Franz Ferdinand, õlu ja mina. Ainult mina. Rohkem elusolendeid pole. Kuhu see kõlbab. Hea, et mu ema seda blogi ei loe. Aga ma olen alati öelnud, et mul pole sõpru. Orkuti kontol oli mul viis(!!!) sõpra. Õujee, seltskonnalõvi. Orkuti konto on küll alles, aga anonüümne. Et saaks teisi passimas käia. No kui nüüd aus olla, siis ega ma tihti piilumas ei käi. Nii kahe-kolme kuu jooksul korra ja siis on ka paar-kolm inimest, keda vahin. Aga need kõik on toredad ja ei pahanda mu visiitide üle. Ja ega ma ei peagi nende eest seda varjama. Nad kõik olid mu sõbrad ka, kui veel avalik olin. Pikk pai neile. Ei jätnud mind päris üksinda.

Natuke ka eelnevatest päevadest.

Kolmapäeval käisin Õllesummeril Dahlingut kuulamas. Mingil Rock Off laval. See oli nii ära peidetud koht, et hirmujudinad tulid peale. Umbes 20 inimest kuulas. Masendav ja kahju bändist. Muide, nad olid head, aga ei varjanud oma sarkasmi olukorra pärast. Ja õigesti tegid. Mulle meeldis. Hakkasin ennast peale Dahlingu esinemist koju sättima, aga sain kolleegiga kokku. No arvake ära, kaua ma veel seal passisin. Kaua. Vaatasin sunnitult Smilersit ja sain aru, et Eesti muusikaarmastajad ei kaota mitte kui midagi, kui see bänd peaks täies koosseisus otsustama ennast siit ära komandeerida.

Neljapäeval väisasin jälle läbufestarit. Alla käin vist. Eesmärgiks Sõpruse Puiestee ja Zveri. Kuna nende ajad osaliselt kattusid, siis jäi Zveri kontserdi algus kuulmata. SP oli tuntud headuses, aga kui pingsalt kulme liigutada, siis vist ikka midagi erilist polnud. Kuigi nad olid samal laval, mis Dahling eelmisel päeval, oli neil publikut märksa rohkem. Eks inimesed olid mitme päeva peale ennast geograafiaga kurssi viinud. Peale Puiesteed silkasin Zverile. No oli hea. Väga hea. Superhüperüberhea. Enamus publikust olid venksid. Sõnad peas ja kaasa elada ei häbenetud. Minu ees seisis Aarne Valmis oma (vist) naisega. (Ma polnud kindel, aga guugeldasin pildiostingut ja oli oli jah tema:)) ja kui rahvas kaasa laulis ja möllas, siis vaatasid nad teineteisele otsa ja kehitasid õlgu, et kust august see bänd nüüd välja kargas ja need fännid samuti, miks meie sellest midagi ei tea. Aarne, kodutööd tuleb teha eksole. Aga muidu, jejejeee, pane edasi. (Vahemärkus: Franz Ferdinandi "Take Me Out" on ikka sigahea) Ainus tilk meepotti oli mingi väike seltskond, kes üritas siis, kui bändi lisalugudele röögiti, skandeerida "Rassija, rassija, rassija..." Minge pekki. Minge koju.

Eile ajasin veel terve päeva autoasju ja sain kõik ühe päevaga aetud. Midagi minus vist ikka on. Head ma mõtlen. Siit õpetussõna. Krimpsus nina ja pulstunud karv ei tähenda alati, et tegemist on saamatu nohkariga. Võib olla ka poolnohkar.

PS. Pidin täna sõbra(nna)ga linnas kokku saama. Kaugelt maalt tuli lühikeseks ajaks kodukamarale kõndimaie. Kui sa seda loed, siis ma vabandan, aga aega polnud. No ei olnud üldse mitte. Teen sulle blogipai.

Otsad kokku, jalad maast lahti ja lendu lendu lendu. Viuh.