oli parem kui lootsin

Nüüd siis Positivusest pikemalt.

Proloog.
Neljapäeval vaatasin ilmateadet ja lubas reedeks-laupäevaks kenat ilma. Ja nii oligi. Kaks päeva kõige ideaalsemat festivaliilma.

Reedel panin peale lõunat masssinale hääled sisse ja võtsin suuna Salacgriva poole. Tallinn-Pärnu maanteel käis igavene heegeldamine ja muidugi need rekkad, millest mööda saamine oli enamuse jaoks tõeline kunsttükk. Minu masssinaga muidugi probleeme polnud. Jõudu nagu härjal ja kiirendus korralik. Mis muidugi ei tähenda, et ma oleksin mõttetuid möödasõite harrastanud. Ikka turvaliselt ja kombekalt. Elu on liiga ilus.

Pärnus käisin korra õe pool, jõin ühe kohvi ja kimasin edasi. Pärnust kuni Ikla piiripunktini on viis pluss tee. Liikluski oli normaalsem. Peale piiri olin kuidagi liiga äkki Salacgrivas kohal. Tuli välja, et Eesti piirist oli sõita ainult kümme kilomeetrit. Mõnus. Salacgriva tee ääred olid autosid paksult täis ja õnneks leidsin üsna kergelt koha, kus telkimis- ja parkimisplats oli. Kulbitäie tõrva meepotti lisas see, et sinna oli tohutult pikk autode järjekord. Üritasin siis kenasti järjekorra lõppu võtta, aga see muudkui venis ja venis ja otsa polnud nähagi. Järts oli oma 2-3 kilomeetrit pikk. Võtsin ennast kenasti sappa ja hakkasin teosammul liikuma. Õnneks oli vahele trügijaid väga vähe. Mõni üksik ainult. Eestis oleks see massiline olnud. Kahju muidugi neist, kes lihtsalt Salacgrivast läbisõidul olid. Need pidid samamoodi terve saba ära seisma. Logistiline katastroof igatahes. Kuna ma jõudsin täpselt viisteist minutit enne Travise algust kohale, arvasin, et nüüd on sellega siis pekkis. See, mis autos toimus oli tõeline viharavi. Diilisin seal enda vihaseguste tunnetega, ega teadnud, keda nüüd süüdistada, kas iseenda laiskust mitte varem kohale tulla või korraldajate logistilist arengupeetust. Hambad ristis jõudsin lõpuks teeotsani, kus parkimisplatsile sai. Kolm latti ja sõida aga heinamaale kohta otsima. Õnneks parkisid kõik suht normaalselt ning leidsin kiiresti hea koha. Siis kalpsasin kiiresti festari platsi poole. Pikk maa polnud. Kui olin maanteest üle kuulsin äkki kedagi enda nime karjumas. No igal festivalil on ju eestlasi eksole. Neil oli pileteid üle ja sain kõva alega pääsme kätte. Oleks rohkemgi saanud, kui mind rohkem oleks olnud.

Igatahes mängis Travis juba, kui kohale jõudsin. Arvasin, et kuulen ainult lõppu, aga tuli välja, et nad olid just alustanud. Selles mõttes oli see festar minu jaoks täielik õnnestumiste hunnik. Travis oli laval väga värske ja väge täis. Rahvas elas kaasa ja mõirgas kaasa laulda. Allahindlust ei teinud ei bänd ega rahvas. Kidramees käis vahepeal suisa publiku hulgas surfamas.

Viimase loo ajal hüppas kogu publik nii ennastunustavalt, et ma üldse ei imesta, kui me seda bändi varsti uuesti siinkandis näeme.

Pärast Travist läksin festivali territooriumile ringi kondama ja pilti selgeks saama. Tee peal esines mingis keskkonnatelgis üks tüdruk, kes ennast ise kidral saatis. Jube hea oli. Tõsi, mingi bändi esinemine lõi kõvasti sisse, sest plika tegi sellist muusikat, mida sobib kuulata pigem kuskil intiimsemas kohas, kus segavaid faktoreid pole. Alise Josta oli ta nimi. Guugeldades midagi ei leidnud ta kohta kahjuks.

Festivali territooriumil silmasin mitmeid eestlasi, aga hoidusin neist kaugemale, sest ma ei viitsi kellegi teise ajakava või trajektoori järgida. Ühe eestlasega siiski trehvasin ninast ninasse. Tore inimene, aga ülejäänud seltskond oli mõttetu ja ma ei saanud üldse aru, mida fakk nad seal tegid. Muusika neid ilmselgelt ei huvitanud. Aga olgu, perse nendega. Raputasin nad kiirelt seljast ja seilasin Manic Street Preachers'it kuulama-vaatama.

Ma pole nende eriline austaja, aga nad said asjaga rohkem kui kenasti hakkama. Kuigi lauljast paistis selgelt välja pettumus, et Travis koore oli riisunud. Tüübid ei teinud mitte ühtegi lisalugu ka. Ütlesid tülpinult nägemist ja tõmbasid minema. Mis teha, kui hiilgeajad on jäänud kalendrisse kinni.

Peale Mänikuid sõin rämpstoitu ja kuulasin mingti DJ-d. Selle poole tunni jooksul, mis ma veel seal tilbendasin, lasi ta vähemalt neli Arcade Fire remiksi. Päris lahe. Aga see ei suutnud mind kinni hoida ja läksin magama. Kuna mu auto on universaalkerega, siis avastasin, et kui tagumise istmete seljatoe maha lasen, mahun kenasti magama. Väga mõnus oli. Miljon korda mugavam, kui telgis oleks olnud. Hommikul tegin kell 6.10 esimest korda silmad lahti. Ja nii iga tunni aja tagant. Mingi kell 8 lõõskas taevas juba selline päike, et pidin aknad ja tagaluugi lahti tegema, et mitte ära praadida. Lõpuks ajasin kargud alla. Rahvas oli ümberringi normaalne ja pohmellis muidugi. Õnneks sellisel kenal moel. Naabril oli öö jooksul auto aku tühjaks saanud ja aitasin krokodilli abiga temagi hädast välja. Kuna festivali programm algas alles peale lõunat ja ilma pesemata oli suht kehv olla, sõitsin Pärnusse. Käisin õe juures dušši all ja olin valmis jälle edasi võitlema.

Kui Salacgrivasse tagasi jõudsin, oli õhk festivali kohal kuidagi teistsugune. Käisin rannas ja tuiasin niisama. Siis märkasin, et ootamatult palju on rahva sekka siginenud igasuguseid versace, D&G ja teiste sarnaste nõmebrändide kandjaid. Pikemalt ei viitsinud selle üle järele mõelda, sest kõik käitusid normaalselt.

My Federation esines minu üllatuseks nn B-laval. Kummaline. Rahvast oli ka lava ees suht kasinalt ning pooled neist olid ilmselgelt sinna juhuslikult sattunud. Mis ma nende kohta siis ütlen. Head olid ja võimaluse korral kuulan ning vaatan neid igal sajal juhul veel.


Järgmisena oli samal laval British Sea Power. Bänd, kelle pärast ma teiseks päevaks kohale jääda viitsisin. Rahvast oli natsa rohkem, kui eelmise bändi ajal õnneks. My Federationi mehed vaatasid ka rahva hulgas BSP esinemist. Kahju, et endal fotokat kaasas polnud, oleks saanud koos pilti teha ja muidugi seda, et vaatasin nii BSP kui My Federation'it üsna lava eest ja oleks häid kaadreid saanud. BSP oli VÄGA hea. Kontserditega on mul selline lugu, et kui mul mingi bändi esinemise ajal üks emotsionaalne jõnks seest läbi käib, siis on kontsert korda läinud. BSP ajal käis mitu korda. Kuigi naljaga pooleks võib öelda, et nende esinemise esimese poole ajal oli kogu aeg tunne, et kohe-kohe astub Arcade Fire nurga tagant välja. Show oli lahe. lava oli rohelisi suurte lehtedega oksi täis tassitud ning lõpetati traditsiooniliselt üksteise kukil. Bänd ma mõtlen. Igatahes tasus ainuüksi British Sea Poweri pärast festivali teine päev kuhjaga ära. My Federation oli superheaks lisaboonuseks. Sellist gurmeed iga päev ei saa.


Peale BSP alustas pealaval Fatboy Slim. Siis sain aru, miks nii palju versaceD&Gjneinimesi nii palju liikumas oli. Ma ei tea Fatboy Slim'ist midagi ja peale Positivust nihkus soov temast midagi teada suurde musta auku lõpmatu miinusjada peale. See oli kohutav klubitümps, mis mul alati pea valutama ajab ja väljakannatamatu põgenemissoov peale tuleb. Rõve rõve rõve. Õnneks allusin instinktile ning festivalielamus jäi rikkumata.

Epiloog.
Kui nii lahe festival sisuliselt meie õue peale tuleb ja see vahele jäetakse, siis vähemalt kolmeks kuuks tuleb enda nime eest tiitel music lover ära anda. Kompromissitult. Ainult Plink Plonk tuleb vabandusena arvesse.

PS. Kuna mul endal fotokat kaasas polnud, siis krabasin pildid netist (va käepaelast) ja osadel pole Positivusega peale osalejate mingit pistmist. Üritasin leida olukorrale võimalikult sarnaseid ja illustreerivamaid. Vabandage.

Ja vaadake kui lahe loom.