nii valus on

Kas teate, kui valus on vaadata oma peremehesse jäägitult kiindunud koerakese pinevat ootust, et millal sõber lõpuks koju tuleb. Juba mitmendat päeva söömata, istudes trepil, igatsev pilk teele suunatud. Teadmata, et enam ta ei tule. Mitte kunagi. Kui siis ehk mõne õrna sõnumina teispoolsusest. Kas siis mõne taime ootamatu õitsemise näol, nagu tookord aastate eest, kui ta mitte kunagi õitsenuna poegade sõjaväest tulles uhked õied endal üll riputas.
Mina ei oska märke otsida ega märgata. Nemad peavad mind leidma.
Ja veel. Ma ei teagi nüüd enam, kas raskem on minna või jääda.
Mu isa ei ole enam.

väike paus

Lähemal ajal ilmselt ma blogi ei täienda. Üks suur mure on ja muud eriti mõtetesse ei mahu. Sellest aga siia kirjutada ei tahaks.
Olge tublid.

oli parem kui lootsin

Nüüd siis Positivusest pikemalt.

Proloog.
Neljapäeval vaatasin ilmateadet ja lubas reedeks-laupäevaks kenat ilma. Ja nii oligi. Kaks päeva kõige ideaalsemat festivaliilma.

Reedel panin peale lõunat masssinale hääled sisse ja võtsin suuna Salacgriva poole. Tallinn-Pärnu maanteel käis igavene heegeldamine ja muidugi need rekkad, millest mööda saamine oli enamuse jaoks tõeline kunsttükk. Minu masssinaga muidugi probleeme polnud. Jõudu nagu härjal ja kiirendus korralik. Mis muidugi ei tähenda, et ma oleksin mõttetuid möödasõite harrastanud. Ikka turvaliselt ja kombekalt. Elu on liiga ilus.

Pärnus käisin korra õe pool, jõin ühe kohvi ja kimasin edasi. Pärnust kuni Ikla piiripunktini on viis pluss tee. Liikluski oli normaalsem. Peale piiri olin kuidagi liiga äkki Salacgrivas kohal. Tuli välja, et Eesti piirist oli sõita ainult kümme kilomeetrit. Mõnus. Salacgriva tee ääred olid autosid paksult täis ja õnneks leidsin üsna kergelt koha, kus telkimis- ja parkimisplats oli. Kulbitäie tõrva meepotti lisas see, et sinna oli tohutult pikk autode järjekord. Üritasin siis kenasti järjekorra lõppu võtta, aga see muudkui venis ja venis ja otsa polnud nähagi. Järts oli oma 2-3 kilomeetrit pikk. Võtsin ennast kenasti sappa ja hakkasin teosammul liikuma. Õnneks oli vahele trügijaid väga vähe. Mõni üksik ainult. Eestis oleks see massiline olnud. Kahju muidugi neist, kes lihtsalt Salacgrivast läbisõidul olid. Need pidid samamoodi terve saba ära seisma. Logistiline katastroof igatahes. Kuna ma jõudsin täpselt viisteist minutit enne Travise algust kohale, arvasin, et nüüd on sellega siis pekkis. See, mis autos toimus oli tõeline viharavi. Diilisin seal enda vihaseguste tunnetega, ega teadnud, keda nüüd süüdistada, kas iseenda laiskust mitte varem kohale tulla või korraldajate logistilist arengupeetust. Hambad ristis jõudsin lõpuks teeotsani, kus parkimisplatsile sai. Kolm latti ja sõida aga heinamaale kohta otsima. Õnneks parkisid kõik suht normaalselt ning leidsin kiiresti hea koha. Siis kalpsasin kiiresti festari platsi poole. Pikk maa polnud. Kui olin maanteest üle kuulsin äkki kedagi enda nime karjumas. No igal festivalil on ju eestlasi eksole. Neil oli pileteid üle ja sain kõva alega pääsme kätte. Oleks rohkemgi saanud, kui mind rohkem oleks olnud.

Igatahes mängis Travis juba, kui kohale jõudsin. Arvasin, et kuulen ainult lõppu, aga tuli välja, et nad olid just alustanud. Selles mõttes oli see festar minu jaoks täielik õnnestumiste hunnik. Travis oli laval väga värske ja väge täis. Rahvas elas kaasa ja mõirgas kaasa laulda. Allahindlust ei teinud ei bänd ega rahvas. Kidramees käis vahepeal suisa publiku hulgas surfamas.

Viimase loo ajal hüppas kogu publik nii ennastunustavalt, et ma üldse ei imesta, kui me seda bändi varsti uuesti siinkandis näeme.

Pärast Travist läksin festivali territooriumile ringi kondama ja pilti selgeks saama. Tee peal esines mingis keskkonnatelgis üks tüdruk, kes ennast ise kidral saatis. Jube hea oli. Tõsi, mingi bändi esinemine lõi kõvasti sisse, sest plika tegi sellist muusikat, mida sobib kuulata pigem kuskil intiimsemas kohas, kus segavaid faktoreid pole. Alise Josta oli ta nimi. Guugeldades midagi ei leidnud ta kohta kahjuks.

Festivali territooriumil silmasin mitmeid eestlasi, aga hoidusin neist kaugemale, sest ma ei viitsi kellegi teise ajakava või trajektoori järgida. Ühe eestlasega siiski trehvasin ninast ninasse. Tore inimene, aga ülejäänud seltskond oli mõttetu ja ma ei saanud üldse aru, mida fakk nad seal tegid. Muusika neid ilmselgelt ei huvitanud. Aga olgu, perse nendega. Raputasin nad kiirelt seljast ja seilasin Manic Street Preachers'it kuulama-vaatama.

Ma pole nende eriline austaja, aga nad said asjaga rohkem kui kenasti hakkama. Kuigi lauljast paistis selgelt välja pettumus, et Travis koore oli riisunud. Tüübid ei teinud mitte ühtegi lisalugu ka. Ütlesid tülpinult nägemist ja tõmbasid minema. Mis teha, kui hiilgeajad on jäänud kalendrisse kinni.

Peale Mänikuid sõin rämpstoitu ja kuulasin mingti DJ-d. Selle poole tunni jooksul, mis ma veel seal tilbendasin, lasi ta vähemalt neli Arcade Fire remiksi. Päris lahe. Aga see ei suutnud mind kinni hoida ja läksin magama. Kuna mu auto on universaalkerega, siis avastasin, et kui tagumise istmete seljatoe maha lasen, mahun kenasti magama. Väga mõnus oli. Miljon korda mugavam, kui telgis oleks olnud. Hommikul tegin kell 6.10 esimest korda silmad lahti. Ja nii iga tunni aja tagant. Mingi kell 8 lõõskas taevas juba selline päike, et pidin aknad ja tagaluugi lahti tegema, et mitte ära praadida. Lõpuks ajasin kargud alla. Rahvas oli ümberringi normaalne ja pohmellis muidugi. Õnneks sellisel kenal moel. Naabril oli öö jooksul auto aku tühjaks saanud ja aitasin krokodilli abiga temagi hädast välja. Kuna festivali programm algas alles peale lõunat ja ilma pesemata oli suht kehv olla, sõitsin Pärnusse. Käisin õe juures dušši all ja olin valmis jälle edasi võitlema.

Kui Salacgrivasse tagasi jõudsin, oli õhk festivali kohal kuidagi teistsugune. Käisin rannas ja tuiasin niisama. Siis märkasin, et ootamatult palju on rahva sekka siginenud igasuguseid versace, D&G ja teiste sarnaste nõmebrändide kandjaid. Pikemalt ei viitsinud selle üle järele mõelda, sest kõik käitusid normaalselt.

My Federation esines minu üllatuseks nn B-laval. Kummaline. Rahvast oli ka lava ees suht kasinalt ning pooled neist olid ilmselgelt sinna juhuslikult sattunud. Mis ma nende kohta siis ütlen. Head olid ja võimaluse korral kuulan ning vaatan neid igal sajal juhul veel.


Järgmisena oli samal laval British Sea Power. Bänd, kelle pärast ma teiseks päevaks kohale jääda viitsisin. Rahvast oli natsa rohkem, kui eelmise bändi ajal õnneks. My Federationi mehed vaatasid ka rahva hulgas BSP esinemist. Kahju, et endal fotokat kaasas polnud, oleks saanud koos pilti teha ja muidugi seda, et vaatasin nii BSP kui My Federation'it üsna lava eest ja oleks häid kaadreid saanud. BSP oli VÄGA hea. Kontserditega on mul selline lugu, et kui mul mingi bändi esinemise ajal üks emotsionaalne jõnks seest läbi käib, siis on kontsert korda läinud. BSP ajal käis mitu korda. Kuigi naljaga pooleks võib öelda, et nende esinemise esimese poole ajal oli kogu aeg tunne, et kohe-kohe astub Arcade Fire nurga tagant välja. Show oli lahe. lava oli rohelisi suurte lehtedega oksi täis tassitud ning lõpetati traditsiooniliselt üksteise kukil. Bänd ma mõtlen. Igatahes tasus ainuüksi British Sea Poweri pärast festivali teine päev kuhjaga ära. My Federation oli superheaks lisaboonuseks. Sellist gurmeed iga päev ei saa.


Peale BSP alustas pealaval Fatboy Slim. Siis sain aru, miks nii palju versaceD&Gjneinimesi nii palju liikumas oli. Ma ei tea Fatboy Slim'ist midagi ja peale Positivust nihkus soov temast midagi teada suurde musta auku lõpmatu miinusjada peale. See oli kohutav klubitümps, mis mul alati pea valutama ajab ja väljakannatamatu põgenemissoov peale tuleb. Rõve rõve rõve. Õnneks allusin instinktile ning festivalielamus jäi rikkumata.

Epiloog.
Kui nii lahe festival sisuliselt meie õue peale tuleb ja see vahele jäetakse, siis vähemalt kolmeks kuuks tuleb enda nime eest tiitel music lover ära anda. Kompromissitult. Ainult Plink Plonk tuleb vabandusena arvesse.

PS. Kuna mul endal fotokat kaasas polnud, siis krabasin pildid netist (va käepaelast) ja osadel pole Positivusega peale osalejate mingit pistmist. Üritasin leida olukorrale võimalikult sarnaseid ja illustreerivamaid. Vabandage.

Ja vaadake kui lahe loom.

positiivne võidab alati

Eluga tagasi. Asi oli igat santiimi väärt. Lahedad bändid, lahe rahvas, lahe koht, lahe atmosfäär ja lahe ilm. Täna olen suht väsinud ja ei viitsi/jõua eriti midagi kirjutada. Panen ainult väikese näite, et anda aimu, mis toimus. Mitte iga bändi ajal, aga sellest kunagi hiljem.

lätti lätti lätti

Nii, linnas tagasi. Maal oli tore.
Saabusin eile õhtul ja otsustasin Krahli Plink Plongi soojenduskontserdile minna. Dahling, Junk Riot ja Miami Scissors. Paraku jäi minek suht hilja peale. Läksin kodus riiuli sahtlite ja uste kokkupanemise ja paigutamisega hoogu ning jõudsin kohale alles viimase bändi, Miami Scissors'i ajaks. Tundus paljutõotav, sest ega ma midagi Venemaa taolistest bändidest midagi ei tea. Visuaalis nägid nad lahedad välja muidugi. Kui mängima hakkasid, tuli masendus peale. See oli ikka väga vilets, mis lavalt tuli. Ma ei tea, kas viga oli minus, aga tundus, et poisid on liiga palju seda saast-kommertspunki kuulanud. A'la Green Day ja muud sarnased mõttetused. Aga võibolla oli asi ka viletsas helis. See oli kohutav. Absoluutselt ei saanud tegelikult aru, täielik müra. Nii et ma lõplikku seisukohta ei võta. Kuid sellega sai selgeks, et Plink Plonk jääb ka sel aastal külastamata. Sihiks jääb ikka Positivus Festival Lätis. Travis ja British Sea Power on piisavalt heaks motivatsiooniks. Hakkan asju pakkima. Soovige head minekut, olemist ja tulekut.

s.i.g.a.

Pikka juttu ei tee. Lihtsalt seda, et toidu tooraine ettevalmistamine on sageli raskem kui kokkamine ise. Suur tükk metssea liha oli vaja täna ära puhastada ja ette valmistada. Kelmed ja värgid. Teate küll. Raske. Nõuab nokitsemist ja kannatust, aga seda mul teatud puhkudel õnneks jätkub. Nüüd kiman maale. Emaga on vaja homme surnuaial käia ja poetuure teha. Mina olen transameheks. Emmesid peab hoidma ja hellitama. Jätke see meelde ja tehke järele.

perekriis

Lahe suvi. Vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm vihm ... Ära viskab juba. Põllumehed on oma jao juba kätte saanud. Aitab küll. Nüüd võiks teiste peale ka mõelda. Mind ei huvitagi, kas mu nahk on pruunikam või mitte, aga tahaks normaalse inimese kombel t-särgiga ringi loivata ja vabas õhus aega surnuks lüüa. Pealegi, kui tuleval nädalalõpul ennast Positivus festarile ikka viitsin vedada, võiks ilm ka koostöövalmidust näidata. Olgu festariga kuidas on, inimestel on ju puhkus. PUHKUS, MÕISTATE!!! Ma ei tea, kellele kaebus kirjutada, aga käsi kangesti kibeleb. Kus on kaebuste raamat, ma küsin!!! Või pean ma tarbijakaitsesse pöörduma. Nii ei saa enam. Äkki peaks kuskil linnasüdames kollektiivse päikesetantsu korraldama. Analoogse vihmatantsuga, millega mõned suguharud sademeid välja kutsuvad. Aga eestlased kurask on ju nii tuimad, ennast täis ja heal arvamusel, et ei tantsi ju. Äkki riivab nende olematut väärikust ja põrmustab laenude-liisingutega saavutatud staatuse. Ei saa eestimaal suvest asja, ei saa. Kolida nagu ka ei tahaks. Kuskile lõuna poole ma mõtlen. Minu erialal pole asukohamaa keele perfektse oskuseta võimalik tööd saada. Või peaks professiooni vahetama. Isamaa-armastus on minus täiesti olemas, aga vahel tundub, et ma ei leia vastuarmastust. No mis suhtumine see on, kui sulle lakkamatult alla 20 kraadist temperatuuri krae vahele topitakse ning "magustoiduks" vihma antakse. Peaks vist lahutama. Prantsusmaa mulle näiteks meeldib. Selline mõnus soe ja avatud. Ma ammu juba piilun teda. Nii vargsi ja vaikselt. Aga äkki ongi asi pelgalt armukadeduses. Isamaa on võõra piilumisele jälile saanud ja lööb tagant üles. Märkas mu pilke ja piidlemisi võõra maa suunas ja nüüd on mustasukkainen. Aru ma ei saa. Ise mossitab päevad otsa ja kui teisel sellest mõõt täis saab, hakkab alatusi korraldama. Oeh. See jutt ega musta pesu pesemine ei vii kuhugi ja võib jätkuda lõpmatuseni. Laulan homme parem ühe "Mu isamaa on minu arm" ja annetan vabadussamba heaks, ehk saab omavaheline suhtekliima korda.

alks

Ja ärge unustage, et tänasest saab üle Eesti osta alkoholi kella 22-ni õhtul. Tallinna puhul on tegemist progressiga.
Terviseks.

NB! Liigne alkoholitarbimine teeb lolliks ja kõike muud halba ka!

ostokse

Laupäeval käisin siis Helsingis ostoksel. Autoga. Kohale jõudes otse Ikeasse. Ostsin kaks ruuduriiulit magamistuppa. Raamatuid pole lihtsalt enam kuhugi panna. Pole veel otsustanud, kas panna need kaks teineteise peale või paigutada väiksem riiul teise tuppa.

Riiuli kolmele ruudule sai juurde soetatud uksed ja ühele sahtlid. Mõni asi peab silma eest varjule ka jääma eksole. Ja pealegi lisavad nad värvi. Ma ei või kannatada eestlaslikke igavaid ja värvivaeseid kortereid. Iga erksam värv ajab neid silmi pööritama ja õhku ahmima. Minu elutuba on näiteks kollaste seintega ning diivan ja tugitool on punased. Lahe. Magamistuba on muidugi rahulikum. Seinad neutraalsed helerohelised ja mööbel helebeež. Punased riiuli uksed lisavad aktsenti.

Lisaks kaks punast lampi. Väga seks valgus on. Kolm eurot tükk. Ikea on mõnus.
Kuna mu CD/DVD-majandus on suht käest ära, hakkavad nad tänu Ikea-retkele edaspidi teleka kõrval seinal olema. 4 eurot tükk. Kokku 7 eksemplari. Praegu on nad veel tumehallid, aga lähiajal värvin nad punaseks. Kui paigutada nad horisontaalselt, siis lähevad CD-d, kui vertikaalselt, siis DVD-d. Nutikas. Vannituba sai ka täiendust. Peegelkapp, asjade alus ja käterätikute nagi. Sama tooteseeria riiul ja käterätikute kuivatusalus olid juba varem ostetud.


Köögitarvetest lõpetasin KONCIS sarja asjade nimekirja. Kõik, mida tahtsin, on nüüd olemas. Köök on mu lemmikkoht, seega peab seal mugav ja praktiline olema. Paar näidet sellest sarjast.

Kööki tuleb uus riiul ka ja muud ka. Vana riiul on täpselt valgusel ees ja seega ostsin ribilise, et valgus rohkem paistaks. Kurb on, kui tööpindadele piisavalt valgust ei paista. Riiuli kõrvale panen õlide hoidmiseks väikese aluse (ärge laske ennast tassil ja taldrikutel eksitada) ja paberkäterätikute hoidja.


Lahe on ka see, et selle riiuli külge saab asju riputada, mis teeb elu köögis veelgi praktilisemaks.
Soetasin paar magnetit ka, et lõpuks ometi nugade jaoks koht oleks.
Kahjuks olid rippuvad alused otsas, aga üritan edaspidi. See tuleks pliidi kõrvale ning sinna peale saab panna tomatipastasid, kastmeid ja muud värki, mis toatemperatuuril kinnisena säilivad. Alla riputan spetsiaalsete konksudega oma KONCIS sarja kulbid ja värgid. Väga mugav. Ei koorma köögikappe ja kõik on täpselt käeulatuses.
See oleks peaaegu kõik. Vähemalt kõik kõige tähtsam.

Pärast Ikeat tahtsin natuke riidekraami ka osta. Lugesin netist, et Espoos on üks suur kaubanduskeskus Sello. Kuna idakeskusest oli kõrini, mõtlesin midagi uut vaadata. Sello koduleht ütleb, et tegemist on suuruselt teise ostukeskuga Skandinaavias. (Shopping centre Sello in the city district Leppävaara in Espoo is a modern and cosy centre for commerce and services. Sello became the second largest shopping centre in Scandinavia when its second phase opened in September 2005.) Jama. Igav ja mõttetu koht. Pealegi raskesti leitav. Mitte ühtegi asja ei leidnud. Plaadipoest tormasin ka läbi, aga üsna joostes. Null tulemus. Tõsi, suht kiire oli ka tegelikult. Alati tuleb ajavaruga arvestada, kui võõras kohas liikled. Sadamasse sõites ära ei eksinud. Tagasi sai sõidetud sellise laevaga, mis sõitis 3,5 tundi. Õnneks oli laev pooltühi ja lällavaid soomlasi eriti polnud. Pealegi esinesid seal vahepeal klounid, kelle vaatamine mõnusalt aega kulutas. Piinarikkalt pikk tagasisõit õnneks polnud.

Selline reis siis.

astub ta jee sitahunnikust välja

Eile oli siis Helsingi päev. Sellest kirjutan edaspidi.

Oma eelmises sissekandel halisesin ma riigimehelikkuse teemal. Täna tahan edasi itkeda.
Ma usun, et te kõik mäletate viimase paari aasta majandustegelaste ja poliitikute näpuga viibutamist, et rahvas peaks mõistlikult elama. Ei tohiks ennast üle laenata ning peaks säästma. Ehk teisisõnu, pere-eelarve peab olema tasakaalus. Mitte et 3-miljonilise maja laenumaksed ja tutika mersu liising kraabib pere rahakoti nii tühjaks, et millegi muu peale pappi enam ei jagu ning peab uuesti laenama ja laenama. Oi-oi kui palju on rahvast hurjutatud. Paraku peaks needsamad hurjutajatest poliitikud täna ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et on käitunud printsiibil "tehke minu sõnade, mitte mu tegude järgi". Kus oli nende mõistlik meel siis, kui maailmamajanduse kohal plinkivatest veripunastest hoiatusprožektoritest hoolimata lehvitati ebareaalsete valimislubadustega ning võimule saades neid hullumeelse järjekindlusega ellu viima asuti. Ja kui häda käes, ikka jätkatakse. Liisitakse nn mersusid ja villasid ning unistatakse veel avamerejahist. Valitsuskabineti aruteludel ei räägita asjast, vaid jonnitakse uusrikaste kombel, "tahan paremat ja kallimat kui naabril". Reformarid vinguvad IRL-i omadega, et nemad on saanud oma valimislubadused täita, nemad mitte. Uskuge, ma ei aja pada, meie riigiisad on isekeskis nagu 3-klassi külakooli haridust saanud mentaliteediga äkkrikastunud jõmmid. Ainult et keegi ei räägi sellest. Ja et sellest aru saada, ei pea isegi kohapeal viibima. See paistab igast august välja. Ansip olla meediaväljaannete juhtidega kohtumisel kunagi öelnud, et kui riigi eelarve defitsiiti läheb, astub ta tagasi. Sittagi.

hala ja itk

Ma üritan olla positiivne selle riigi tuleviku suhtes, aga ma ei suuda enam. Liiga palju asju halva naljana mõjuvaid asju toimub. Ma ei hakka kõike lahti kirjutama, sest see läheks väga pikaks, aga natuke ehk. Kõigepealt riigieelarve tants. Selge see, et puudu jääb. Majandus on sellises seisus nagu ta on ning toiduainete ja kütusehindadega on ka sitasti. Halva naljana mõjub aga see, et selle kõige taustal on valitsuskoalitsiooni juhterakond kramplikult kinni oma valimislubadustes nagu hullumeelne oma kinnisidees. Ma tean, et reformarid on oma siseringis otsustanud eelarve pigem defitsiiti lasta, kui valimislubadused täitmata jätta. Kus perseaugust siit riigimehelikust paistab? Asjale lisab vunki Ansipi ettepanek tõsta kütuseaktsiisi. Kui see pole maksukoormuse tõus, siis mina olen maailma juhtiv molekulaarbioloog. Ma ei usu enam selle riigi kestvusse. Sellisel kursil hakkab palju, ja mitte just meeldivaid asju, juhtuma, mis lõpptulemusena meid siseriiklikku kaosesse paiskavad, mille tagajärjel hakatakse kiiremas korras ka rahvusvahelisi suhteid revideerima. Jah ma utreerin, aga põhjus-tagajärg suhe seni veel kehtib. Kui pikas perspektiivis asjad käest lagunevad ja kas üldse, ma ei tea, aga hirm on naha vahel küll. Eks ma olen suur paanitseja, aga on fakt, et juba selle sajandi keskpaigaks mängitakse rahvusvahelised jõujooned kardinaalselt ümber. Ja kui lisada sinna fakt, et läänemaailm on juba allakäigutrepil ning asemele tulevad uued, dominantsemad ja elujõulisemad kultuurid, siis arvake ära kus paadis meie teiega oleme. Eestil oleks võimalus oma looduslike ressursside ja asukoha tõttu kuidagigi vastu pidada, aga nagu näha, valitsetakse seda riiki põhimõttel "mõistus on jalgevahel".

Teine mõte oli juhtum Õllesummerilt, kus miski Bedwettersite alaealine liige õlletoop käes veelgi alaealisematele fännidele autogramme jagas. SL Õhtuleht tõstis kisa, et mis eeskuju see noortele annab. No kamoon, kas me oleme nii kaugel, et nüüd on mingi mõttetu auhinna võitnud veel mõttetumat muusikat mängiva bändi alaealised liikmed ühiskonna eeskujud ja arvamusliidrid. Kui see pole loogikaviga, siis olen ma ka maailma juhtiv astrofüüsik.

Et helgemate nootidega lõpetada, siis tahan öelda, et minul on kõik korras ja hakkama saan ka. Isegi kui käes on must tulevik.

reamehe päev

Peaks nagu midagi kirjutama. Aga mida? Raske on, kui midagi sellist teinud pole, millest kirjutada. Sest miljonid inimesed veetsid täna oma päeva umbes samamoodi nagu mina. Täiesti tavaliselt. Ärkasid. Jõid kohvi. Lugesid internetist uudiseid. Kolasid veel natuke mõnel saidil ringi. Käisid dušši all. Pesid hambaid. Ahjaa, külastasid ühe või rohkem kordi WC-d. Korjasid pesemist vajavad tumedad riided kokku. Tegid nõudepesumasina tühjaks ja panid juba tekkinud mustad nõud sisse. Sõid. Panid riidesse, haarasid prügikoti kaasa ja läksid välja. Panid selle kuhu vaja. Istusid autosse ja sõitsid poodi. Võtsid pangaautomaadist raha. Sõitsid mööda kesklinna ringi ja otsisid vaba parkimiskohta. Kui see leitud, läksid valuutavahetuspunkti ja vahetasid kroonid eurodeks. Sõitsid tanklasse ja võtsid kütust. Sõitsid koju tagasi. Sõid. Vaatasid telekat. vahepeal panid tumedad riided pessu. Pärast riputasid kuivama. Ja praegu lõpetavad päeva, vaadates dokumentaali Lou Reed'ist. See läbi, kobivad magama. Miljonid inimesed tegid täna täpselt sama või midagi sarnast. Homme ka. Ilmselt. Või mitte. Parem siiski mitte. Muidu pole pärast midagi mäletada.

suitsutursa vilets iseloom

Ma olen viimasel ajal olnud igav. Ega täna midagi muud ei teinud, kui käisin lõuna ajal Selveri laadapäevadel ahnusest nodi kokku kraapimas. Sain soodsa hinnaga CD-toorikuid, spets vildikaid nendele kirjutamiseks, tic-taci, hiigelsuure koti koerakrõbuskeid, WC loputus- ja desinfitseerimisseebi (teate küll, sellise, mis plastmassist junniga poti serva küljes ripub), batakaid ja kohvi. Nii et päris ogaraks ja ülekäte ei läinud seekord. Siis sõitsin vanematele külla. Pikem sõit oli vaja niiehknaa ette võtta. Mul hakkas auto armatuuril tuli põlema, mis andis märku, et heitgaasid on liiga kanged. Ülevaatuse onkel ütles, et kõik on korras, aga ma peaks natuke kiirendama maanteel, see teeb torud ja värgid puhtaks. Nii käitutakse ka enne ülevaatust, Mina tehnikavõõras ohmu kuulsin sellest muidugi esimest korda. No ma siis sõitsin Raplasse mitte Viljandi maanteed mööda, aga läbi Kiisa, Hageri ja Kodila. Tühi tee ja tegin vahepeal kiirendusvõistlust iseendaga. Oli kasu küll. Tuli enam ei põlenud.
Vanematekoju viisin külakostina papsile suitsuturska ka. Nii kaua, kui mäletan, on ta alati kahe suupoolega kala sisse ahminud. Paraku ei ole käbi selles asjas kännust kaugele kukkunud.
Emmet hiljem poodi ja tagasi transportides sai selgeks igasuguste kampaaniate silmakirjalikkus ning jultumus. See hiigelsuur kott koreakrõbuskeid, mida ma "odava" kauba pähe emmeissi koerale suure hurraaga ostsin ja mis maksis Selveris 199 eesti raha - Säästumarketis selgus, et oleks kätte saanud 145 krooniga. Jejejeeee, elagu kontrolli alt pääsenud ostugeenid. Kuid ma ei põe. Ma olen ikka veel noor ja ilus ning mul on mille nimel elada. Näiteks järgmised 10000 ja + heatuju päeva. Mistõttu Selveri inimvihkajalikud kapitalistlikud trikid mind naljalt rööpast välja ei löö.
Faak, kes idioot helistab nendele erootikatelefonidele, mida idiootlikes kanalites 2 ja 3 reklaamitakse.
Koju jõudsin liiga hilja, et minna Sõprusesse The Clashi ninamehest tehtud dokki „The Future Is Unwritten: Joe Strummer“ vaatama.
Kõik.

onik sv sakelet

Kino jäi ära. Kohti oli ainult esimese ja teise rea otstes. Mina, tagarea mees, poleks suutnud sellisest kohast vaadata. Nii et kodune õhtu. Vaatasin telekast Pärnu filmifestivali dokumentaalfilmi "Ema". Täitsa ok oli. Kui ainult selle Soosaare inisemist enne filmi poleks. Ega rohkem nagu polegi hetkel midagi kirjutada. Olge tublid.

minu päevad

Eile oli väike abitöölise päev. Aitasin sõbral suitsuahju ja väliköögi katust katta. Plekk sai peale. Tubli. Nüüd on linna lähedal koht kus grillida ja muud head-paremat teha.
Täna käisin autoga ülevaatusel ära. Ülevaatuses öeldi, et kõik on ideaalselt korras. No hea meel.
Õhtul lähen vist kinno. Sõpruses on „Control“, mis räägib Joy Divisioni juhist Ian Curtisest. Režisöör on muide Depeche Mode'i ihulavastaja Anton Corbijn.
Järgmiste sissekanneteni.

mina, teravsilm

Käisin eile maal ja kui õhtul tagasi tulin, olin väsinud nagu läti raha. Aga sellest teinekord.
Ma olen ikka üks pimeloom ja mullamutt. Ma võin käsi südamel vanduda, et minu silmad ei näinud täna Sõpruses algava muusikafilmide nädala kavas „The Future Is Unwritten: Joe Strummer“. Ausalt ei näinud. Mäletate, kui ma kirjutasin viriseva sissekande, et nad oleks võinud selle filmi ka kavasse panna. Aga kui täna uuesti järele tsekkasin, siis oh üllatust, film on kavas. Tõsi, ma arvan, et tegelikult oli ta seal varemgi, aga ma lihtsalt vaatasin puudulikult. Mis omakorda tähendab, et siin blogis ei või mitte ühtegi sõna uskuda. Olgu see teile õpetuseks ja nädala mõtteteraks.

väike öömuusika

Ei hakka eilsest Franz Ferdinandi kontserdist pikemalt enam kirjutama. Väga hea oli.

Kontserdi ajal põrkusin kogemata kokku tuttavatega, kellele Franz Ferdinandi stiilis muusika eriti ei meeldi. No nad mitte ei vihka seda just, aga vabatahtlikult ei kuulaks. See tähendas seda, et kontserdi teise poole pidin sunnitult nendega ajuti suhtlema. Normaalsed kutid, aga kontserdi ajal tahad nagu mingit laadi privaatsust või vähemalt seda, et su kaaslane või kaaslased sinuga samal lainel oleksid.

Tüübid otsustasid peale kontserti veel linna peale minna, aga mina olin juba lubanud, et aitan järgmisel päeval sõpra ning pikem edasi pidutsemine ei oleks kõne allagi tulnud. Küll aga tuiasime veel üritusel ringi. Nägin tuttavaid, keda ma pole juba aastaid näinud. Naljakas. Kui ära hakkasime minema, tundus võimatu taksot saada. Vantsisime kesklinna poole ja kavatsesin sobival hetkel nina kodu poole keerata. Natsa trööstitu oli see mõte küll, et peab jala minema, aga noh, pargipingil ka ju ei maga. Eriti palju polnud käinud, hakkasime Russalka juurde jõudma, kui järsku helistati. Preili H teatas telefonitsi, et oli mind just näinud ja kas ma ei taha nende takso peale tulla. Mul tuli suurest õnnest pisar silma. Preili H ja tema kutt olid taksoga mööda sõites mu rahvahulgas ära tundnud. Igatahes olin ma õnnejunnis ja sain kenasti kodu juurde.

Kuskil kell 2 või 2.30 sain magama.

Hommikul ärkasin juba 9.30, sest sõber pidi autoga kella 10ks mulle järele tulema. Ta teeb maal varikatust ja ma lubasin eelmine päev, et lähen aitan teda.
Väljusime õigeaegselt ja tuli üsna raske päev. Võtsime siis metsas puid maha ja vedasime oma õblukestel linnamehe õlgadel kohale. Päris raske oli. Palkide vedamise ajal mõtlesin inimestele, kes on ekstreemsetes oludes olnud sunnitud päevi ja aastaid rasket tööd tegema. Et kuidas nad vastu pidasid, mis neid motiveeris jne. Kuna mul endal oli eelmisest päevast natuke raske veel, siis oli see palkidevedu alguses ka natsa ekstreemne.
Saime varikatuse palkidest karkassi kenasti päeva lõpuks püsti. Edasine on juba kukepea. Sõbral oli enne juba sinna ehitatud välipliit, tööpind ja suitsuahju kamber.

Käisin jões ka ujumas. Sel suvel sain esimest korda vette.
Õlut ei viitsinud üldse juua. Tavaliselt on väljas ja eriti sooja ilmaga tööd tehes õlu tõeline menuk, aga seekord üldse mitte. Teistel läks küll nagu kerise peale. Koju sain alles kella 9-10mne vahel.

Selline päev. Eriti nalja visata ega pikalt kirjutada ei viitsi. Väsinud olen.

Olge tublid.

Päris lõpuks see, et natuke pean siiski endale tuhka pähe ka raputama. Täna oli see päev, kus ma järjekordselt mõistsin, kui ebatäiuslik ma olen ning kui valesti ma vahel käitun. Selline päev, kus tahad kõigilt, kellele oled sõnade või teoga liiga teinud, andeks paluda ning tõestada, et ma ei ole tegelikult selline. Ei taha halba ning seda, et keegi minu pärast kannatab. Taoline päev, kus su enda tehtud halb sulle tagasi tuleb ja hing sellest haigeks muutub. Nõme on põdeda, aga iseenda vastu ei saa. Ja pealegi on vahel hea endale näkku vaadata ja järeldusi teha. Õigeid järeldusi.

H:ööd!

palgid ja oksad

Ilus ilm. Randa randa või metsa. Nagu mina.

FF

Franz Ferdinand
Uuuuh. Hea. Väga hea. Ülihea. Mmmmmmmmüts maha.......

ma olen vist prohvet või innovatsiooniguru, kummardage

Mis ma siis rääkisin!!! Nii ongi. Tellin takso.

piiluja orkutis

No on alles lugu. Ikka pole kodunt ära saanud veel. Olgu, ega ma sellest ei tahtnud kirjutada. Kirjutasin just eelmises sissekandes orkutist ja käisin siis kolamas. Kujutage ette, ei saanudki "luurata". On ikka elu. Ühe luuratava lehel tervitas mind selline tekst: "******* has limited access to only users from select countries. To interact with *******, confirm ********** email address here." Nii palju siis minu spioonikarjäärist. Valel maal elan tuleb välja:)))
Kaks järgmist sõpra oli kõik pildid ja muu maha kraapinud kontolt. Ehh.
Neljas tegelane oli oma konto üldse ära kustutanud või uue nimega esinema hakanud. Muhh.
Rohkem ei viitsinud kolada. P***se see orkut eksole.

apelsin viskas kella puruks

Ikka hea, et ma kunagi Järve Selverist überodavalt Franzukese DVD ostsin. Nüüd on hea ennast kontserdiks vormi ajada. Saba kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale ning teeb iga viie minuti tagant aina uhkemaid poognaid. Siuh ja säuh. Vist olen siiski halb. Franz Ferdinand, õlu ja mina. Ainult mina. Rohkem elusolendeid pole. Kuhu see kõlbab. Hea, et mu ema seda blogi ei loe. Aga ma olen alati öelnud, et mul pole sõpru. Orkuti kontol oli mul viis(!!!) sõpra. Õujee, seltskonnalõvi. Orkuti konto on küll alles, aga anonüümne. Et saaks teisi passimas käia. No kui nüüd aus olla, siis ega ma tihti piilumas ei käi. Nii kahe-kolme kuu jooksul korra ja siis on ka paar-kolm inimest, keda vahin. Aga need kõik on toredad ja ei pahanda mu visiitide üle. Ja ega ma ei peagi nende eest seda varjama. Nad kõik olid mu sõbrad ka, kui veel avalik olin. Pikk pai neile. Ei jätnud mind päris üksinda.

Natuke ka eelnevatest päevadest.

Kolmapäeval käisin Õllesummeril Dahlingut kuulamas. Mingil Rock Off laval. See oli nii ära peidetud koht, et hirmujudinad tulid peale. Umbes 20 inimest kuulas. Masendav ja kahju bändist. Muide, nad olid head, aga ei varjanud oma sarkasmi olukorra pärast. Ja õigesti tegid. Mulle meeldis. Hakkasin ennast peale Dahlingu esinemist koju sättima, aga sain kolleegiga kokku. No arvake ära, kaua ma veel seal passisin. Kaua. Vaatasin sunnitult Smilersit ja sain aru, et Eesti muusikaarmastajad ei kaota mitte kui midagi, kui see bänd peaks täies koosseisus otsustama ennast siit ära komandeerida.

Neljapäeval väisasin jälle läbufestarit. Alla käin vist. Eesmärgiks Sõpruse Puiestee ja Zveri. Kuna nende ajad osaliselt kattusid, siis jäi Zveri kontserdi algus kuulmata. SP oli tuntud headuses, aga kui pingsalt kulme liigutada, siis vist ikka midagi erilist polnud. Kuigi nad olid samal laval, mis Dahling eelmisel päeval, oli neil publikut märksa rohkem. Eks inimesed olid mitme päeva peale ennast geograafiaga kurssi viinud. Peale Puiesteed silkasin Zverile. No oli hea. Väga hea. Superhüperüberhea. Enamus publikust olid venksid. Sõnad peas ja kaasa elada ei häbenetud. Minu ees seisis Aarne Valmis oma (vist) naisega. (Ma polnud kindel, aga guugeldasin pildiostingut ja oli oli jah tema:)) ja kui rahvas kaasa laulis ja möllas, siis vaatasid nad teineteisele otsa ja kehitasid õlgu, et kust august see bänd nüüd välja kargas ja need fännid samuti, miks meie sellest midagi ei tea. Aarne, kodutööd tuleb teha eksole. Aga muidu, jejejeee, pane edasi. (Vahemärkus: Franz Ferdinandi "Take Me Out" on ikka sigahea) Ainus tilk meepotti oli mingi väike seltskond, kes üritas siis, kui bändi lisalugudele röögiti, skandeerida "Rassija, rassija, rassija..." Minge pekki. Minge koju.

Eile ajasin veel terve päeva autoasju ja sain kõik ühe päevaga aetud. Midagi minus vist ikka on. Head ma mõtlen. Siit õpetussõna. Krimpsus nina ja pulstunud karv ei tähenda alati, et tegemist on saamatu nohkariga. Võib olla ka poolnohkar.

PS. Pidin täna sõbra(nna)ga linnas kokku saama. Kaugelt maalt tuli lühikeseks ajaks kodukamarale kõndimaie. Kui sa seda loed, siis ma vabandan, aga aega polnud. No ei olnud üldse mitte. Teen sulle blogipai.

Otsad kokku, jalad maast lahti ja lendu lendu lendu. Viuh.

kähkukas

Ei jõua viimasel ajal üldse blogi täiendada. Kiire. Mõistate jah.
Täna siis Franz Ferdinand. Mõnna.
Ja seda veel, et hoolimata sellest, et ma juba eile auto ära ostsin, on ta ikka veel auto24-s müügis. Kentsakas. Ostke ostke.
Olgu tupsununnud, hiljem näeme.

autu

Teen lühidalt, sest hakkan kohe kontserdile lendama.
Auto on siis ostetud. Tehtud. Saab lõpuk liikuma. Jejejejeeeeee. Panen mõned pildid ka. Tõsi, need on eelmiste omanike tehtud ja olid auto24 müügikuulutuses.



Olge tublid ja ärge suve maha magage.

siin ma läen, olen valind tee

Varsti hakkan siis minema. Kui kohale jõuan, pigistan ühe silma ja kõrvad kinni ning tüürin sinna kuhu vaja. Ühe silma sellepärast, et kinnisilmi kulgemise oskused on mul enam kui nadid. Aga miks ma nad kinni panen? Sellepärast, et Õllesummerit mitte näha. Ma olen ju ometigi peen ja peps inimene, kelle jaoks see üritus on fuih fuih fuih eksole. Lähen sellesse matsluse pessa seepärast, et Dahlingut kuulata. See on hea ja tore bänd ning kui tasuta saab, siis tuleb minna. Pärast seda vutt-vutt koju, sest homne päev algab varakult ja on täis palju paberimäärimist. Kell 9 pean olema juba pangas, siis 10.45 hambaarst, seejärel veel ühte panka jne jne jne ja ilmselt ka siis ARK-i ja ega ma täpselt ei teagi, mida kõike veel auto ostu juures tegema peab. Aga loodetavasti pangahärrad või- tädid juhatavad. Kurb on muidugi see, et lisandub uus raharöövel. Kuid ma olen vapper ja käin usinasti tööl, küll siis hakkama saan. Ja millal eesti mehed enne hätta on jäänud. Ei kunagi. Adrakured pihku ja edasi. Kõrvad tuules lehvimas pappi aina tuleb.

hopsti hopsti hüppas raha järgmise künka taha

Käidud. Tehtud.
Kõigepealt hommikul kohe padavaid piletilevisse, et endale selle suve ühe kõige ägedama kontserdi pääse lunastada. Aga kõigest järjekorras. Õnneks ärkasin suht vara ja tuli meelde, et Sigur Rós'i pileteid hakatakse täna müüma. Esimesed sada pääset müüdi 495 eesti raha tükk. Mina nende hulka enam ei mahtunud. Kuigi kellaaeg ei olnud teab mis hiline. Pidin 100 raha rohkem välja käima. Ei imesta, kui kontsert üsna käpelt välja müüakse. Samas, kes neid eestlasi teab, ega see Meie Mees pole. Enamusele võib Sigur Rós'i nimi sama palju tähendada, mis opossumile perekonnaõpetus või kunstkõrbenud ihu ja geelküüntega tibile armastusabielu. Igatahes on minul pilet taskus ja meel rahul. Kujutan ette neid, kes endale juba Riia või Helsingi kontserdi piletid olid ostnud. Vaip alt. Ma ise olin peaaegu Riiga minemas.

See tehtud siirdusin kaubanduse rüppe. Olin ammu ühtesid edevaid papusid nillinud ja avastasin, et ale on nende hinna poole võrra väiksemaks söövitanud. Tegin südame kõvaks, lukustasin terve mõistuse hääle ja omastasin teatud hulga vabariigi rahatähtede eest selle, mida ihaldasin. Nõrk olen. Enam ei lähe poe ligigi. Eestis ma mõtlen, sest laupäeval pean Helsingis seda nii ehk naa tegema. Aga siin nad on. Igast asendist, palun.

automaailm

Ei taha ära sõnuda, aga kui kõik hästi läheb, saan homme uue neljarattalise kätte. Kui kõik paberid aetud saab muidugi. Tegemist ei ole tegelikult päris uue, vaid kasutatud tranduletiga. Neli aastat turjal. Päris uut ei jõua ega taha ka. Hoidke pöidlaid, et enam mingit jama vahele ei tuleks.
Panen väikese vihje ka üles.


Autodega on selline lugu, et mul pole neid eriti palju olnud. Esimene oli isa ostetud Moskvitš 412. Väga hea ja hästi hoitud auto oli. Üks tüüp oli loteriiga võitnud ja sõitis umbes 200 kilomeetrit ning põrutas kraavi. Autoga midagi ei juhtunud, aga lotovõitja otsustas, et tema enam ei sõida. Pani Mosse küüni heinakuhja alla. Paps kuulis, et tal auto vedeleb ja ostis ära. Odavalt sai vist, kuna nad viskasid koos viina. Aga täpselt ei tea. Igatahes, kui ma olin load saanud, siis kinkis ta selle mulle. Nagu ma ütlesin, oli see sisuliselt tutikas auto. Ainuke viga, et tal polnud turvavöösid. Ja neid polnud kohe tehase poolt ette nähtud. Jabur eks. Mosse ise oli helesinist värvi. Parim võimalikest:))) Selle auto elu lõppes, kui üks mu tuttav ta Tallinn-Pärnu maanteel katusele keeras. Mina ise magasin sel ajal kõrvalistmel. Kusjuures kiirus oli väike ja ma siiani imestan, kuidas tal see üldse õnnestus. Igatahes jäi peale seda auto seisma ja remont venis igasuguste sosseppade tõttu ning eks ma olin väga noor ja hoolimatu ka. Auto ise nägi välja selline. Minu oma oli muidugi värskema välimusega.

Kõiki autosid üles lugeda oleks mõttetu, aga kahte erilist lemmikut tahaksin veel ära mainida. Esimene oli Saab 900. Absoluutne armastus. Hea auto, mistõttu mul on siiani nõrkus Saabide vastu. Kuna ta oli valget värvi, siis sai ta nimeks Valge Nool. Tema elu lõppes sellega, et vargad käisid teda rüüstamas ja ei piirdunud ainult automakiga. Müüsin ta ühele fännile juppideks maha. Välja nägi ta selline.

Teine lemmik oli põrnikas. Volkswagen Superbeetle. Sellega sain ma üsna vähe sõita kahjuks. Midagi temaga juhtus ja kuna ma olen üsna vilets asjade putitaja, seisab ta siiani maal vanemate juures maja õuel. Peaks vist mõnele fännile ära andma. Selle autoga oli lahe sõita. Lapsed lehvitasid tagaaknal, kui vanemad autoga mööda sõitsid ja üldse oli ta jube armas. Oli(on) apelsinioranž. Nägi välja selline.

Mõistagi pole nii Mosse, Saabi kui põrnika pildid minu autodest, vaid internetist kougitud.
Sellised lood autodega siis.

jah

Sigur Rós Tallinnas.

puu taga ilvest

Nüüd on juba palju jahutud selle üle, kas president Toomas Hendrik Ilves käitus soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis õigesti või valesti, kui ta Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi provokatiivse sõnavõtu peale koos kaaskonnaga provokatiivselt saalist välja marssis. Kõigepealt tulid ilusad sõnumid, kus Ilves kohtub Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga ja ehk hakkab suhetest idanaabriga asja saama. Ega keegi ei uskunud, et paugupealt, aga noh, kohtumine on ju ka iseenesest tore. Eriti võttes arvesse, et Vladimir effessbešnik Putin ignoreeris meie riigimehi täiega. Ja siis pauhh, Ilves näitab iseloomu. Ma ei taha võtta kohtumõistja rolli, aga minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli lahkumine viga. Nii palju sirgeselgsust oleks võinud Ilvespoisil olla, et jura ära kannatada ja siis spontaanne pressikonverents anda, kus oleks oma vaatenurga edastanud. Riigipead on sellistel üritustel alati meedia maiuspala ja sõnum oleks kindla peale ringlema läinud. Aga see selleks. Mind Ilvese selline käitumine ei üllatanud. Kui meie president üldse millegi ebameeldivaga silma paistab, siis on see teatavat sorti apaatsuse looriga varjutatud arrogantsus. President lihtsalt ei viitsi või ei pea vääriliseks arendada sellist suhtlust, mida säravatelt riigimeestelt oodatakse. Ma ei kahtle tema intellektuaalsetes võimetes, aga elevanduluust tornis passides läheb see lihtlabaselt raisku. Muidugi, kui inimene ikka ei viitsi, ei taha, ei oska korralikult suhelda ja kommunikeeruda, siis sundida ka ei saa. Kõik pole kosmonaudid. Ja kui nüüd asjale punkt panna, siis ega selle presidendi ajal suhetest Venemaaga asja ei saa, sest Ilvese soovimatus idapoolsetega ja üldse tema jaoks vähemtähtsatega kompleksivabalt suhelda on ammuteada fakt. Mäletate veel, kui ta välisministrina andis vene ajakirjanikele pressikonverentsi rätsepaasendis laual istudes. Jah, ajakirjanikud olid provokatiivsed, aga kas tipppoliitik saab endale kõike lubada. Kahtlen. Või Wall Street Journal'ile intervjuud andes öeldud surematu lause Balti ühtsuse kohta, "I don’t feel like a Balt. And who fuck are they to tell me how I should feel?" Seda viimast ütlust "who the fuck are the balts" olen ma minevikus pidanud päris palju lätlaste ja leedukatega kohtudes pehmendama. Ehk mida ma öelda tahan, on, et Ilvese iseloomuomadused ei tee teda suureks riigimeheks ega välispoliitiliseks võtmefiguuriks, nagu teda valides usinalt loodeti.
(postimees.ee)

magamiseelne pomin

Kuna ma teatud minust mitteolenevatel põhjustel pean veel linnas konutama, otsustasin jalad tagumiku alt välja tõmmata ja inimesi vaadata. (Linnast põgenemiseks mu isiklik trandulett lihtsalt ei kõlba, kuna ülevaatus on ajale jalgu jäänud.) Poodi ei kavatsenud minna, aga kuna vahepeal hakkas vihma kallama, siis põikasin Viru keskusesse sisse. Natuke jalanõusid, aga peamiselt musakandjate uudistamist. Midagi ei ostnud. Ei viitsi. Kuna lähiajal väisan Ikeat, siis teen ilmselt ka teistes Helsingi poodides väikese tiiru. Kas sel nädalavahetusel või järgmisel. Sõltub. Aga jalutasin linnas ja suht igav oli. Vabaduse väljakul tegin paar õllet, kuulasin purjus klientide möla ja kobistasin lõpuks koju. Jõudsin pärale ja kujutage ette, nii kui diivanile pikali heitsin, jäin magama. Nagu beebi. Ja magasin nii umbes 4 tundi jutti. Ei tea, kas asi on varases ärkamises, aga päevane uni pole mulle tegelikult kunagi sobinud. Ma tunnen ärgates ennast lihtsalt päris pikka aega suhteliselt halvasti. Pean kohe mingit kuuma jooki saama. Pärast vaatasin "Elizabeth I". Lahe film oli. Helen Mirren, Jeremy Irons jne. Pikk oli ka teine. 22.45 hakkas peale ja kestis kuni 02.25-ni. Peaaegu neli tundi. Tegelikult oli tegemist kahe järjefilmiga, mis koos ära näidati. Kuid olgu, kell on juba 3, peaks vist horisontaali kobima. Head ööd ööbikud.
Üks asi veel.
Keegi siiski ei helistanud päeva jooksul:))) See võib tähendada:
1. keegi ei loe seda blogi
2. mul lihtsalt pole sõpru
3. on, aga ma olen selline siga, kellele keegi ei tahagi helistada
4. keegi ei tea mu numbrit
5. midagi veel, mida ma oma rumaluses ei tea lihtsalt
kuid mis seal ikka, eks pean ise omad asjad ära tarbima, mis pole üldsegi halb idee.
Olge tublid ikkagi ja ärge mõelge, et ma... , see pole tõsi, inimeste mõttemaailm on sageli sakilisem kui elu ise. Musi.
Ja head juulikuud kõigile!