ma armastasin inimest

Kell natuke üheksa läbi ja ikka võtan hoogu hapnikuvanni võtmiseks. Just hakkas vihma sadama ja see suurendab mu otsustusvõimetust veelgi. Aga välja minna tahaks. Natuke liigutada ja inimesi näha. Lähen ka. Isegi kui väljun kell 22.

Muidu on kuidagi sant tunne. Ei ei, see pole kass. Mingi seletamatu õõnes tunne. Justkui oleks miski halvasti. Keegi nagu oleks mulle selja pööranud. Loodan, et see on ainult tunne, mitte tegelikkus. Teine mure on kapitalistliku maailmakorra pärast. Ärge naerge. Ma mõtlen seda tõsiselt. Mulle ei meeldi see ühiskonnakord. Mulle ei meeldi, et seda nimetatakse majandusvabaduseks ja see justkui pakuks kõigile võrdseid võimalusi. Ei paku. Tehke silmad lahti. Ei paku! Jah, teoreetiliselt oleks justkui kõigil võimalus rikkaks saada, aga lähemal vaatlusel on see ilusa sõnavahuga kaetud vale. Pole siin mingeid võrdseid võimalusi. Vaadake kasvõi Eesti haridussüsteemi. Kui Tallinnas laiutavad "kroonijuveelidena" eliitkoolid tavaliste kõrval, ei saa hariduselu võrdsusest rääkida. Aga sellest ju kõik algab. Mind ajab närvi, kui esmalt remonditakse ja kaasajastatakse justnimelt need eliitkoolid ja teised peavad alandlikult oma järjekorda ootama. Kui parimad õpetajad on just nendes koolides ja teised peavad leppima keskpärastega. Ma ei tahagi tavakoolide õpetajaid halvas valguses näidata, kuid fakt on see, et head ostetakse eliitkoolide poolt ülesse. Selline süsteem tuleks kaotada. Vaadake kasvõi Soome haridussüsteemi. Seal ei tuleks kõne allagi eliitkoolide rajamine, sest see rikuks võrdsete võimaluste printsiipi, mille üle soomlased ise nii uhked on. Samasugune väärikus valitseb seal ka sotsiaalsüsteemis ja ühiskondlikus mentaliteedis. Inimesed saavad aru, et kellele on rohkem antud, see peab ise ka rohkem andma. Meil on sotsiaalsüsteem ainult nime poolest nõrgemate abistaja. Praegu on muidugi head ajad ja inimestel läheb hästi. Sellistel aegadel probleeme ei nähta. Kuid need ajad on varsti otsas. Esimesed märgid on juba näha. Kui headel aegadel süsteemi ei muudeta, siis halbadel pole see lihtsalt jõukohane. Kuid parempoolse liberaalse maailmavaate kandjad ei ole võimelisedki seda tegema. Neil lihtsalt puudub maailmavaatelises leksikas sõna - sotsiaalne sidusus. Igaüks on oma õnne sepp ja kui keegi on vaene ja abivajaja, siis on ta selles ise süüdi. Ta on loll ja luuser. Kuid kõik ei ole võimelised. Inimesed jäävad elu hammasrataste vahele. Vahel läheb halvasti. Meil kõigil võib minna. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Ah aitab sellest jutust. Tahaksin veel rääkida ebavõrdsusest globaalses mõttes, suurfirmade diktaadist poliitikute ja rahvaste üle, sellest kui nõme on asju lahendada sõdade abil jne. Aga aitab küll. Teinekord.