Vaatasin "Klassi" ära ja läksin magama. Aga mida ei tule, see on uni. Mõtlema pani see film. Ega siis midagi, kui ajasin ennast jälle üles ja hakkasin blogima. Valusa lõpuga oli see film kuidagi. Tuleb Ilmari kohta öelda, et täitsa kobeda asjaga on valmis saanud. Ainult et vastu ööd pole kasulik sellist asja vaadata. Vägivalda saab filmis mitut moodi näidata. Mõnes verd pritsib ja inimesi kooleb. Kümnete kaupa. Aga sinu unele see ei mõju. Teine film jälle niidab su mõtted jalust ja jahmatab. "Klass" teeb seda. Eks ta ole, et kool on ühiskonna peegel. Sellised asjad, ainult vähem räigemas vormis, toimuvad meie ümber pidevalt. Nõrgemad tallatakse jalge alla ja probleemide põhjust iseendast otsida ei osata. Selline film siis. Jään huviga teleseriaali ootama.
Siis hakkasin voodis lamades mõtlema, et kui tihti ma enda jaoks kallitele inimestele ütlen, et nad on mu jaoks väga tähtsad. Et nad on olulised ja erilised. Eriti tihti ei ütle. Tegelikult ei ütle seda peaaegu üldse. Kahju ja kurb. Ma ei saa praegu lubada, et ma seda edaspidi tegema hakkan, aga ma proovin seda mitte unustada. Mul on kahju, et ma ei leia nende jaoks mõnikord aega. Et ma ei leia nende jaoks õigeid sõnu. Et ma mõnikord liialt enda peale mõtlen. Ühesõnaga, ei anna neile teada, et nad on mu jaoks väga tähtsad ja ilma nendeta oleks elu väga palju vaesem. Vaatan praegu aknast välja, tuul sasib puid ja mõtted on nende inimeste juures. Soe tunne on südames, aga samas ka kurbus tegematajätmiste pärast. Te olete kallid. Väga kallid. Teie tähendate mulle palju. Hoopis palju palju rohkem, kui te seda ise arvata oskate. Ma ei leia teiesuguseid enam. Te olete ainsad, kes mul on. Tahaks teid kõvasti enda küljes hoida ja mitte lahti lasta. Te meeldite mulle. Armastan teid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar