hele nahk ja pime öö

Kummalisel kombel ei ärrita saabunud sügisilmad mind eriti. Kuigi üldiselt meeldib mulle soe ja suvine kliima. Sisemuses tiksub lihtsalt vaikne tõdemus, et tuleb sobivad riided selga ajada. Ehk kergendab asja see, et veel on lehed rohelised. Kuid eks pikapeale ajavad järjest jahenevad ilmad kopsu üle maksa. Tavaliselt juhtub see kusagil talvel. Mis teha, mulle ei meeldi eriti lumised talved. Kui on kas lörtsine või siis väga suurte miinuskraadidega ilm. -3 kraadi on talutav. Ei ole liiga külm, ega liiga soe, et pead mingis lume ja veesupis ringi kahlama. Saabuvate külmade ilmadega käib kaasas üks asi, mis mind häirib. See, mis minu arvates on eestlased selliseks teinud nagu nad on. No mitte päris mitte ainult see, aga mingi roll tal selles on. Pime ja külm aeg surub meid tubadesse. Toad tähendavad aga kas üksindust või siis vähemalt piiratud suhtlusvõimalusi. Ja siit see kaamos meie hingedes sünnib. Tagajärjeks pahurad, individualistlikud ja suhtlemisvaegusega inimesed. Siinsete inimeste ja ka iseenda hingeseisundi helguse huvides tahaks loota, et see aasta tuleb pime aeg teisiti, tiu tiu teisiti. Ja teisiti, see aasta teisiti. Ja pime aeg teisiti ja tuleb teisiti, tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.