igava elu staar

Täna on täielik lebopäev. Eilne sõpruskohtumine mõjub. Õnneks mitte väga tugevalt. Kassi pole ja see on hea. Küllap on täna "väsinud" isendeid rohkem kui muidu ja valitseb kasside nappus. Mulle see sobib. Loodetavasti on kuni minu "tervenemiseni" kõigil kassidel käpad piisavalt tööd täis. Pole mul vaja ühte musta karvast, õela iseloomu ja vulgaarse suupruugiga musta karvast kassi turjale istuma.
Siiski peaksin end kätte võtma ja mingil ajal koivad kõhu alt välja tõmbama, et linna peal väike värske õhu tiir teha. Inimesi tahaks ka näha. Varsti lähen. Varsti. Käin dušši all ära ja lähen.

Järgmisel nädalal hakkab aktiivne tööelu siis peale. Eks ta natuke hirmutav on, aga loodetavasti neelab rutiin mu varsti alla ja harjun ära. Pealegi on raha hirmsasti vaja. Pangaarve on tuhandete kroonide ulatuses miinuses. Sellele tuleb lõpp teha ja loteriiga ma seni veel võitnud pole. Küll ma kunagi võidan ka. Aga seni peab igapäevase leiva ausa tööga välja teenima. Lisaks tahaks hirmsasti kas Stockholmi või Soome plaadituurile minna. Lisaks on kinnisidee korralikust nahktagist jälle võimendunud. Ükskord peame me ju ometi kohtuma. Ei ole nii, et ma jäängi sellest ainult unistama ja piltide peal või filmis kellegi seljas nähes kadestama. Aga ma ei leia Eestist lihtsalt sobivat. Siin polegi selliseid müügil. Second handides ei viitsi ka kolada. Kuid küll ma ta leian.

Avastasin enda üllatuseks, et mind on peale Euroopa lugemas käidud ka Ameerikast. Nii põhja kui lõuna osast. Kardan, et ega nad kirjutatust suurt midagi aru ei saanud. Kuigi eesti keel võiks maailmakeel olla küll. Eile üks tuttav rääkis loo, mis pani sel teemal tõsiseid mõtteid mõlgutama. Nad olid kuskil Prantsusmaal kalarestoranis, kui sinna tulid mingid vanad hipid. GMO-vastased aktivistid, kes just paar päeva tagasi olid ühe talumehe geeneetiliselt muundatud maisipõllu (ma võin taimesordiga eksida ka) maha lõiganud. Ühesõnaga, üks neist tuli sõprade laua juurde ja küsis prantsuse keeles midagi. Sõbrad palusid, et ta räägiks inglise keeles. Tüüp siis rääkis (oli Londonist pärit) ja küsis, kus kohast nad pärit on. Kuuldes, et Eestist, pahandas natuke, et miks nad inglise keeles vastasid ja tal eesti keeles rääkida ei palunud. Noh, esmapilgul suht jabur ettepanek, kuid pani mõtlema. Jah, miks me ei võiks kellegi arusaamatus keeles pöördumise peale paluda neil rääkida eesti keeles. Kasvõi sellepärast, et me ei pea oma rahvust ega keelt häbenema. Küll hiljem jõuab inglise, vene või muu keeleni, et üksteisest aru saada.

Veidi illustreerivat materjali ka. Tõsi, natuke teisel teemal.

Kaua kogutud kaunikene.
Väike täpsustus, pilt on tehtud suve keskel.



Metall muutus paberiks.



Sellises lossis asub Luksemburgi linnas vanadekodu. Igavene uhke kompleks oli. Ja see ei ole ainus vanadekodu selles linnas.



Mina ja mu sõber Luksemburgi moodsa kunsti muuseumis ehk MUDAM'is. (Nagu meil KUMU)



Samas kohas videoinstallatsiooniga tõtt vahtimas.