sambapühakute taastulemine

Ajaloost on teada sambapühakud. Tüübid, kes arvasid, et saavutavad erilise pühaduse astme, kui võimalikult kaua samba otsas kükitavad. Ja kuigi siiani arvasin, et selline asi on jäänud meie ajaarvamise esimestesse sajanditesse, pean järjekordselt tõdema, et ajalugu kordub kogu oma ilus ja eheduses. Vabadussõja võidusammas on üles tõstnud uue plejaadi pühamehi. Ainult et kui vaga sambur Siimeon (388...390 Põhja-Süüria) harrastas askeesi religioosset vormi, siis praegused on käsile võtnud kunstilis-esteetilise. Nagu me teame, on asketismi põhiolemus selles, et vaimsed hüved vastandatakse kehalistele. Ehk vaimse täiustumise saavutamiseks viiakse ihuliste vajaduste arvestamine miinimumini. Parimal juhul kehasuretamiseni. Tänased sambapühakud on väljas sama abstraktsete ideaalidega nagu nende eelkäijad. Üle Tallinna tornide kõlab hala "Liiga kole, liiga religioosne (rist ju), liiga vanamoeline, liiga ..., liiga ..., liiga ... ... . Jah, ekspertide arvamus on oluline. Ning ma ei hakka vaidlema ka vabadussamba kavandi kunstilise väärtuse üle. Mul lihtsalt puudub vastav kompetents. Oma amatöörlikul moel arvan, et kavandil pole häda midagi. Kuigi natuke kaasaegsem võiks ta olla küll jah. Kuid ekspertide tänased karjatused kergitavad mu silme ette pildi inimestest, kes kunstilis-esteetilise ideaali otsimisel ei tegele mitte sellega, mis neid selleni viiks, vaid istuvad selle asemel oma kujuteldavate sammaste otsas ja halavad. Sambad, mille otsas nad kükitavad on raudkindlalt maailma kunstipärandi kullafondis, kuid neil on üks puudus. Nad eksisteerivad vaid "pühakute" endi kujutlustes. Nii nagu samba otsas kükitamine oli vaese Siimeoni ümbermaailmareis tema selja taga oleva pühaduseni, on tänaste "ekspertide" hädakisa sama väärtusega. Sest kuigi Kunstnike Liidu presidendi Jaan Elkeni sõnul on Eestis väga palju häid kujureid, ei osalenud nad Vabadussamba ideekavandite võistlusel.