helesinine nool

Mu esimene auto oli turvavööta. Moskvitš 412. Helesinine. Isa kinkis. Ostis ühelt tüübilt, kes selle loteriiga võitnud oli. Siis võssa sõitnud - kusjuures midagi ei juhtunud ei autoga ega juhiga tookord - ja peale seda masina küüni alla heinakuhja sisse lükanud. Hea auto oli, ainult et turvavöösid polnud. Ja kui tehase poolt sees polnud, siis ei nõutud ka. Tol endisel ajal ma mõtlen. Selle autoga sai palju palju sõidetud. Uljalt. Nagu ikka rohelised poisid sõidavad. Ükskord tulime Viljandist Raplasse ja vahepeal oli kurviline tee. Sõit oli ikka äärepeal. Tüdrukud kiljusid, et ei kihutaks. Eks neil oli õigus ka. Kaks päeva hiljem magama minnes tuli see sõit järsku silme ette ja käed hakkasid värisema. Mõtlesin kui loll ma olin olnud ja nii enda kui teiste elu ohtu seadnud. See kihutamine jäi muidugi kaugele maha sellest mis praegu toimub. Seda juba sel põhjusel, et see auto ei sõitnud suurt üle 130-140 km/h. No sajaga sõites oli juba kuidagi kipakas tunne. Enamasti oli ikka 90 sees. Sinise noole elupäevad lõpetas rumal avarii. Selle eellugu pole ma veel valmis siin blogis valgustama, sest siiani on häbi, aga muust küll. Magasin kõrvalistmel ja tuttav keeras täiesti normaalse kiiruse juures ja täiesti sirgel teel (Tln-Pärnu) auto kummuli. Ärkasin selle peale, kui auto rulluma hakkas. Mitte midagi ei jõudnud sel ajal mõelda. Kurioosne oli see, et kui mõtete jaoks toimus kõik väga kiiresti, siis silmale oli kõik suht rahulik. Et katusele, ratastele, katusele, ratastele ja jälle katusele. Tagurpidi me põllule jäimegi. Viga midagi polnud, mis oli uskumatu, sest nagu ma eespool juba kirjutasin, turvavöösid sel autol polnud. Üks möödasõitev lahke onu aitas köiega auto ratastele tõmmata ja õnneks läksid hääled mootorile sisse. Kuna esiaken või õigemini selle ava oli kõrguselt kahanenud umbes 10 cm kõrguseks, siis lükkasime jalaga suuremaks ja sõitsime kodulinna tagasi. Ilma aknata oli muidugi suht kehv sõita, seda enam, et vihma hakkas ka sadama, aga kohale jõudsime. Siis maksin tolle aja kohta küllalt suure summa ühele vennale, kes korda lubas teha, aga poolikuks see töö jäigi. Remondimehele tappa ei andnud. Olin lihtsalt nördinud. Pole kunagi kõva mees olnud vist. Nii see auto vedelema jäigi, kuni osadeks laiali tassiti. Head mälestused on temast. Seda enam, et selle auto kinkis mulle isa. Pojad ja isad on teadagi aga aegade algusest lähedased olnud. Tsau.