pikad juhtmed

Ma olen ilmselt küllalt ja rohkem kritiseerinud mõnda bändi või muusikastiili. Ja pidanud nende kuulajaid tühmadeks põmmpeadeks. Küllap on minu kohta keegi samamoodi arvanud. Ma olen ise erinevaid asju elus kuulanud. Ka selliseid, keda enam kõrvaotsastki ei salli või pean tüütuks ja igavaks. Ometi on kaks asja, mille suhtes võib öelda, et sümpaatia nende suhtes vastuvaidlemist ei salli ega kriitikat ei talu. Need on Johann Sebastian Bach ja Laibach. Teisipäeval said need kaks Rock Cafes kokku ja mina käisin seda vaatamas.



Teadsin, et Laibach tuleb lavale kell 20.30. Jäin umbes 10 minutit hiljaks ja kui saali astusin, nokitsesid mingid tüübid arvutite ja elektriorelite taga. Mingit show'd ei toimunud ja arvasin, et küllap on pillihäälestajad lavale lastud. Võtsin õlle ja vaatasin, mida tüübid siis laval teevad. Mängisid Bachi ja ei tahtnud ega tahtnud kuidagi lõpetada. Siis, mingi 5-10 minutit hiljem sain aru, et Laibach juba kütab. Oh mind ohmut.


Kui ma oleks selle sissekande kirjutanud kohe peale kontserti, siis oleksin olnud kriitiline nagu öö. Laibach muidugi üllatas, nagu ta seda alati teeb, aga kohest katarsist ei tekkinud. Eks seetõttu, et mulle puht individuaalselt meeldivad elus sümfoonikud. Igal pool laiutavad klassikalise muusika elektroonilised paskkoopiadkaverid ajavad mind lihtlabaselt närvi. Öäk. No ja alguses tunduski, et Laibach teeb sedasama jura. Paraku, mida asi edasi, seda paremaks asi läks ning nüüd, kolm päeva hiljem, on asjad kuidagi paika loksunud. Mulle jõudis kohale lihtsalt eksole. Võib öelda, et Laibach'i kuulamine tasub alati ära.
Mängiti tol õhtul Bachi fuugasid, keda muide peetakse vingeimaks fuugameistriks üldse.
Hea muusika teeb õnnelikuks.

Muidu on kõik tasa ja targu. Midagi erutavat pole juhtunud ja eks ma hoian ikka alandlikult pea maas ja piilun alati nurga tagant, enne kui edasi liigun. Kes teab, millal kriis kallale kargab ja parem karta kui kahetseda.