sidrunlased

Nii, vaatasin siis ära dokfilmi "Revolutsioon, mida ei tulnud". Õnneks sai kodus DVD pealt vaadata, ei pidanud kinno ronima. Mugavus eelkõige. Kuid see selleks, mida selle kohta siis öelda. No oli ja ei olnud ka. Midagi üllatavat seal polnud. Vähemalt minu jaoks. Ei meeldinud see, et kogu asi oli suhteliselt fragmentaalne, hooletult kokku traageldatud episoodid, mis tervikut korralikult välja ei toonud.

Miski siiski väärib märkimist - kahe peategelase lugu. Mõlemad Natsionaal-Bolševistliku Partei liikmed ehk limonovlased. Üks neist satub kuidagiviisi miilitsa või FSB karvaste käppade vahele ja reedab ürituse. Peale mida läheb kirikusse nn siseemigratsiooni ja filmi lõpuks asub õppima vaimulikku seminari. Tema mõtisklused on päris nauditavad. Eriti see, mida ta teeb töö kõrvalt. Ta nimelt oli laibapesija. Teine on limonovlaste üks juhte ja organisaatoreid. Nende tüüpide lugu on hea. Ülejäänud kaob häguseks taustaks, mis kohati haakub ja ei haaku ka filmi oletatava narratiiviga.

Muide kogu värk toimub aasta jooksul enne Venemaa presidendivalimisi. Üllatavat seal midagi ei olnud. Vähemalt minu jaoks. Muidugi limonovlaste kamba koosolekutele, tagatubadesse ja suisa Eduard Limonovi enda kööki pääsemine oli suht haruldane. Mis üllatas, et nad on tegelikult suht mannetud. Lärmi on rohkem kui rubla eest.
Muidugi eriti kõva koht filmis oli, kui seltskond koos õigeusu papiga lauas viina jõi ja Venemaa asju arutas. Räigelt lahe. Puhas kuld. Limonovlaste nn kõva käe ihalus oli muidugi arusaadav, aga see papp, kes muide oli nõuka ajal teinud filosoofias doktorikraadi, oli eriline frukt. Kohe otse pani, et Venemaa viga on selles, et Putinis on liiga vähe Stalinit. Filmis jaoks oli see tõeline kirss tordil.

Muidugi mingit tervikpilti see Venemaa tänasest elust ja venemaalaste rahvuslik-poliitilisest näost välja ei too, aga see vist polnudki selle filmi eesmärk. Siit ka hoiatus kõigile, kes Venemaa eluga kursis pole. Teate küll lugu pimedatest tüüpidest, kellel paluti elevanti katsuda ja siis seda kirjeldada. Iga mees kirjeldas erinevalt, sest üks katsus külge, teine lonti, kolmas saba, neljas kõrvu jne. Lont ei ole veel kogu elevant ega saba või kõrv. Nii ei ole üks film veel kogu tõde Venemaast. Suur maa, palju rahvast.

Kuid üldjoontes on hea dokk. Soovitan. Film võitis muide Trieste filmifestivalil selle aasta jaanuaris dokumetaalfilmide võistlusprogrammis peapreemia.


Endast nii palju, et täna on vaikne õhtu. Tegin küll õlle lahti, aga valasin kümme minutit hiljem kraanikaussi. Ei tahtnud. Sõin hoopis kohupiimapastat maasikamoosiga ja vaatasin filmi. Homme hakkan CD ja DVD-riiuleid seina panema. Hoidke pöidlaid, et õnnestuks, sest kipsplaat on üks igavene jama seinamaterjal. Nägöšš siis.