kelle hääl maksab

Minu lemmikrubriik ajalehtede juures on alati olnud arvamusleheküljed. Endast targemate arvamusi on hea lugeda. Pealegi saab sealt lugeda nn vastuvoolu asju. Paraku võib sealt ajuti lugeda asju, mida võib puhta lobina võtta. Enamasti peidavad autorid siis ennast mingi muu, teemaga mitte nii haakuva, vastuolus oleva, autoriteetsema identiteedi taha. Näiteks transpordifirma juht tituleerib ennast mingi respektaabli riikliku ametiasutuse hõlma all tegutseva transpordikomisjoni liikmena. Kirjutab aga sellest, et majandusele oleks kasulik, kui rekkale saaks veel ühe käru külge keevitada. Ehk siis unustab öelda, et tal on ettevõte ja lisakäruga teeniks ta kopsakamat kasumit. Või kirjutab ülikooli eksjuht ja õppejõud homoteemalise arvamusartikli, kus kirjeldab geikogukonna terrorit ühiskonna kallal oma õiguste nõudmisel. Et hoolimata sellest, et rahva enamus on taolise seksuaalse sättumuse vastu, ei tohi hukkamõistu kartuses oma vaenulikkust nende suhtes väljendada ning saabunud on vaata et vaikiv ajastu. Paraku unustab arvamusartikli autor öelda, et ta kuulub kristlikku kogudusse, kus homoseksuaalsust defineeritakse räige patuna. Need on vaid üksikud näited. Ma ei räägi siin uudisterubriigis mõnikord plahvatavatest pommidest, kus keegi kuskil avastab, et üks või teine valdkond on sattunud alarahastatuse ohtu. Paraku ilmub see uudis alati kuskilt "mujalt", mitte selle valdkonna spetsialistide käest. Targem lugeja saab muidugi väga hästi aru, et tegelikult pärineb uudis just sellesama valkonna kontoriseinte vahelt. Selle nimi on lisaraha nuiamine avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Edukam on see, kes suudab avalikkuse enda kasuks hüsteeritsema panna. Olgu. Mis ma öelda tahan. Pole vaja kõike puhta kullana võtta. Või vähemalt ürita kindlaks teha, kas ja kes selle infoga kasu teenib. Ühiskondlik arvamus on väärtuslik kapital. Sellega saab mõjutada otsuseid, viidates sellele, et vox populi, vox dei (rahva hääl on jumala hääl). Kas on? Paraku unustatakse, et demokraatliku ühiskonna ainus mõte ei ole enamuse diktatuur vähemuse üle, vaid ka erinevuste aksepteerimine ning nendega mõistlikul määral arvestamine. See ei tähenda, et me peame kõigega nõustuma. Mulle ei ole näiteks vastuvõetav nii mõnigi poliitiline maailmavaade, ma ei ole ka homoseksuaalne, naisõiguslusest rääkimata. No neid asju on veel, aga ma arvan, et meil kõigil on eluõigus siin päikese all. Mis muidugi ei välista mõistlikku diskussiooni ühe või teise asja mõttekuse üle. Või enda põhimõtete juurde jäämist. Ainult et mulle meeldib, kui seda tehakse ausalt. Kui ettevõtja tuleb avalikkuse ette ning räägib ausalt, miks üks või teine asi talle kasulik on ja näidates alles siis, miks see ülejäänud ühiskonnale kasulik on. Samamoodi võiks inimene, kellele üks või teine sättumus ei meeldi, öelda ausalt, et mina selle ja selle koguduse liikmena ei aksepteeri neid ja neid, sest ma usun seda ja seda. Kena. Kõik saavad aru. Paraku on see vist helesinine unistus, sest alati on kergem peituda masside taha. Sest rahva hääl on ju jumala hääl.
Eks ta üks segane mõtisklus tuli, aga pole lugu. Olge tublid.