postkaart

Istun siin diivanil ja veeretan mõtteid ja mõttekesi. Närv on naha vahel ja meel suht vabalangemises. Sirvisin just online meedia läbi ja paha põrsa tuju tuleb peale. Esiteks terve posu mõttetuid uudiseid ning teine ots kriisist ja poliitikute sigadustest. Oskad sa siis rõõsaks ja roosaks jääda. Mina ei oska. Olen alati öelnud, et luurajat minust ei saaks, sest ma ei talu hästi pingeolukordi. Paraku on kogu ümbritsev elu muutunud üheks pingeolukorraks. Kas jääd vahele või mitte. Ehk siis, kas kriis lööb hambad sisse või mitte. Otsest kartust mul isiklikult pole, aga mul on küll ja küll tuttavaid, kelle töökoht minu arvates üsna peene niidi otsas ripub. Ma ei ole nendega kohtudes sel teemal juttu teinud, aga tahaks küll. Väga isegi. Tahaks küsida, täiesti siiralt kusjuures, et kas nad on uue töökoha järgi vaadanud. No nii igaks juhuks. Aga ma ei julge nendega sel teemal juttu teha, sest millegipärast istub minus uskumus, et räägid hundist... . Neil inimestel on pangalaenud ja muud finantskohustused kaela peal. Eluasegi sageli kinnisvarabuumi tippharjal soetatud. Täielik jama ühesõnaga. Jääd tööst ilma, lendab ka kõik muu pekki ning üüratud võlad jäävad nii ehk naa kaela peale. Aastateks kusjuures. Laenu katteks olev vara lihtsalt on oma väärtust kordades kaotanud. Masendav. Tunne selline, et savi sellest riigist ja eliidirajakatest. Täiesti poogen, mida president, peaminister või kes iganes poliitsitapeadest arvab. Aga ma hoolin, mis saab neist inimestest, kes on täna nii haavatavad. Kes hetkega võivad kaotada kõik mis neil on ja veel rohkem. Sest täna pole riik neile mingit päästeplaani valmis mõelnud ega kavatsegi. Õhukeseks hööveldatud riigi juhthoobade juures olijad arvavad, et uppuja päästmine on eelkõige uppuja enda asi. Ma ei oska nüüd öelda tegelikult, kas riik milleski süüdi on. Küllap on eliit lihtsalt vale retsepti järgi keedetud. Poliitjobud on mõtlevama osa kõrvale tõrjunud. Ah ei viitsi kirudaka enam. Väsitab. Võiks ju öelda, et riik on igaühe enda peades, mitte kuskil mujal, aga las ta olla. Soovin teile tähtpäeva puhul, et elu ei lööks teid näkku, vaid paitaks hellasti. Ja vastupidiselt enda tavapõhimõtetele kutsun teid näiteks europarlamendi valimisi ignoreerima. Hääletame jalgadega. Lõppude lõpuks oleme meie ise ju kõrgema võimu kandja, mitte need, kelle nimegi ma enam mainida ei taha. Elame veel ja saame hakkama!