lagi on teate küll mis värvi

Varsti saab riigilt nutsu tagasi. Veebruari lõpp ja märts on alati tore kuu, sest Maksu- ja Tolliamet annab raha. Mõnus. Mina igatahes kavatsen üsna ruttu deklaratsiooni üle kontrollida ja kinnitada. Raha on alati vaja. Pealegi ei tea ju, millal töötasusid kärpima hakatakse. Muudkui ähvardavad ja ähvardavad ning äkki lõpuks hammustavadki tüki küljest ära. Suure masinavärgi vastu ju ei saa. Kas töö või palk, kumma valid? Mina valin praegusel ajal töö ja ma usun, et enamik teeb sama. Ma küll ei suuda jagada paljude optimismi, et tunneli otsas paistab valgus. Kahjuks on süvenev depressioon hakanud mulle vaikselt kohale jõudma. Ei teagi, kuidas seda vältida. Kui ikka lugupeetud välismaa analüütikuhärrad muudkui korrutavad, et Baltimaid ootab ees lõputu õudus ja põhjata must kuristik, siis ei ole väga meeldiv. Ei lohuta ka see, et paljude loogika järgi pole langus üldse langus, sest esialgu lastakse lihtsalt buumi ajal kogunenud õhk välja. Üldse on kuidagi nadi olla. Inimesed oleks nagu hulluks läinud. Viimsepäeva meeleolud on alati kuidagi närvilised ja destruktiivsed. Loen kasvõi neid politsei pressiteateid, kus on selgelt näha, et nn moosivarguste arv on plahvatuslikult kasvanud. Jube ja nõme. Panen siia nüüd galerii suure depressiooni aegadest Ameerikamaal enne II maailmasõda. Üsna rusuvad pildid on tegelikult.




Huvitav, millal me Eesti tänavatel selliseid asju nägema hakkame. Loodetavasti mitte kunagi. Kõigepealt peab muidugi enda sees tekkivast depressioonipojukesest jagu saama. Ennast kuidagi turgutama ja sundima naeratama. Muud valikut pole. Kõik.