kõik tahavad lõpuks koju saada

Üleeile ärkasin üles ja olin kaela ja vasakpoolse õla ära maganud. Täna ärkasin ja olin vasaku poole lõuast ära maganud. Nagu oleks öösel keset und vastu vahtimist saanud. Kumbki häda pole veel üle läinud. Mul on sellist asja varem ka juhtunud, küll mitte väga tihti. Nõme on. Mitu päeva nagu invaliid. Ehk läheb üle. Kui mitte, pean ennast spordikreemiga mäkerdama. Selle vastikuga, mis naha õhetama ajab.

Homme on selle hooaja esimese töönädala viimane päev. Kui ma just reedel järgmise nädala esimest tööpäeva ette ära ei tee. Sellest oleks nii palju kasu, et siis ei peaks pühapäeval tööle kobistama. Eks näis. Igatahes hakkab vaikselt meeldiv rutiin tekkima. Esimesed kaks päeva oli päris kole. Ei saanud ega saanud tööisu peale. Ega siiani pole saanud, aga vaikselt tuleb. Kuhu ta pääseb.

Täna käisin siis KUMU's Sigur Rós'i "Heima't" vaatamas. Kena film oli. Ütlen kohe välja, et peale Sigur Rós'i muusika ja Islandi ilusa looduse seal midagi muud erilist polnudki. Aga kuna neist kahest on rohkem kui küllalt, siis oli päris hea vaatamine. Peaks DVD kuskilt sebima. Vahel oleks närvide rahustuseks hea vaadata.
Kohad olid kõik täis ja ma pidin istuma istmete kõrval trepil. Kui mu kael ja õlg poleks sellised nagu nad on, poleks häda midagi olnud. Aga nüüd oli alguses päris raske head asendit leida. Vanainimese asi eksole.
Film rääkis Sigur Rós'i tasuta kontserdite tuurist mööda Islandit.


Sekka näidati palju Islandi loodust. Turismireklaamina ideaalne. Endalgi tekkis tahtmine seal ära käia. Sealne turismiamet või mis iganes seal on, peaks seda filmi mööda maailma lausa tasuta jagama.
Kontserdikohad olid ka lahedad. Väike nagu see Island on. Viimastel andmetel 316 252 inimest. Seda on isegi Eestiga võrreldes väga vähe. Esineti alates täiesti inimtühjadest kohtadest, kus neid kuulas ainult käputäis inimesi, kuni pealinna suurkontserdini välja.

Eriti meeldis mulle kontsert kuskil külakultuurimajas, kus väga armsad kohalikud, lastest kuni vanade inimesteni, neid kuulama olid tulnud.


Ahjaa, kolmanda laheda asja selle filmi juures unustasin mainimata. Lapsed. Mõnusad tegelased.