neli kurtmist

1. Ükspäev läks mul küünal ümber ja pritsis arvuti vedelat küünlarasva täis. Õnneks midagi fataalset ei juhtunud. Natuke kurb ainult, et arvuti just sel hetkel just selles kohas juhtus olema. Mulle tundus sel momendil, et ta alguses karjatas õrna häälega ning hiljem nuttis vaikselt. Täna on kõik enam vähem korras. Heaolemine on peaaegu taastunud, kuigi ma pole teda veel lõpuni puhtaks teinud. Eks ta kannatab natukene, aga meie armastus on suurem. See võidab kõik ära ning annab kõik andeks.
2. Peale eilset Sigur Rós'i kontserti oli kurb tunne. Miks ei ole Tallinnas neid kohti, kus mängib hea muusika ja on koos veel paremad inimesed. Von Krahl, Kuku ja Juuksur on, aga seal toimub ju nii harva midagi sellist, mis mulle meeldib. Tahaks, et oleks kogu aeg. Ja kui toimubki, siis on kitsas ja ebamugav. Õnneks käin ma harva väljas ning kodus olen mina DJ ja VJ.
3. Sigur Rós'i kontserdi ajal oli kohati tunne, et kui silmad sulgen, oskan lennata. Mitut moodi kohe. Esiteks füüsiliselt nagu lind või pilv. Teiseks ajas ja eri dimensioonides. Sellised hetked on tõeliselt õnnestavad. Tunned nagu oleksid võitnud hingelise ja vaimse peavõidu. Kuigi kahjuks on need vaid hetked, on nad ikkagi olemas.
4. Eile maalt koju sõites hakkasin autos nutma. Lihtsalt. Kui see mu isaga juhtus, siis oli selliseid hetki kogu aeg. Ma kartsin inimeste sekka tulla, sest võisin ootamatult avalikus kohas nutma hakata. Ja seda juhtus ka kusjuures. Lisaks tundus teiste lõbusus mulle talumatu. Ma tean, et neil on oma elu ning minu lein ei ole nende oma. Kuid ikkagi on mul siiani vahel raske naerda ja teiste naeru taluda. Iga hetkega aina vähem, aga nii see vist peabki olema. Ma pean juba oma ema pärast tugev olema. Kuid eile autos ei suutnud enam. Pidin muusika mängima panema, et mõtted mujale läheksid. Kuigi tegelikult on see periood minu elus tohutu enese ja mind ümbritseva ümberhindamise aeg olnud. Ja see teeb mind sisemiselt rikkamaks ning paremaks inimeseks. Loodetavasti.