võidu roos

Eile sai käidud siis Rock Cafe's kauaoodatud Sigur Ros'i kontsertil.
Alustan negatiivsest. Kahjuks jäin natuke hiljaks. Maja oli rahvast pungil täis ja õhku nappis. Püüdsin natukenegi ettepoole siirduda, aga seal oli vaadatavus nullilähedane. Esiteks on kõik teised mehed minust vähemalt 30 cm pikemad ja pooled naised samamoodi. Lisaks on Rock Cafe's need neetud betoonpostid keset saali, mis räigelt vaadet segavad. Lõpuks maandusin taga baarileti ette, kus oli natuke rohkem õhku ja vaade oli üpris kena. Häirisid ainult edasi-tagasi saalivad inimesed. Lisaks oli seal hulganisti wannabe-kontserdikülalisi, kes pidasid vajalikuks omavahel igavusest lobiseda, mitte bändi nautida. Õnneks oli nende müratase oluliselt väiksem kui bändi oma ning kui just neil pilku peal ei hoidnud, siis eriti ei häirinud.
Nüüd positiiivsest. Sigur Ros oli hea. Aga ega ma sellega kedagi ei üllata eksole. Ja tegelikult oli enamus rahvast ka normaalne. Purjus õlletopsiga keerutajaid eriti silma ei hakanud. Ma ise muidugi tegin paar õlut, aga kuna ma nõjatusin baariletile, siis oli ka joogitops pidevalt seal puhkeasendis ning ei seganud. Sigur Ros'iga juhtus täpselt see, mida ma olin oodanud ja tahtnud. Nende muusika tekitas poolsakraalse, võib isegi öelda, religioosse atmosfääri. Islandlikult paganlike sugemetega. Nende muusikas on midagi arhetüüpset ja ürgset. Kuskilt kandist koorub välja olemise lihtsus ja iseenesesse kaemise kergus. Siis sa näed esiteks iseenese suurust ja väiksust samaaegselt. Tajud et maailm ei piirdu ainult sinuga ning ei kesta vaid senikaua kuni sina siin olemas oled. Seda kõike on olnud mõõtmatult palju enne sind ning tuleb ka pärast sind. On loodus, inimesed, nende koosolemine, nende omavaheline jõukatsumine, milles kaotaja on juba ettemääratud, kuid kahjuks ei taha üks osapooltest (inimene) seda kangekaelselt endale tunnistada ning punnitab edasi. On veel asju, mis ei ole silmaga nähtavad ega käega katsutavad. Mingi jõud, vägi, Jumal ja seda sellest hoolimata, kas me seda endale tunnistame või mitte. Sest nemad ei sõltu meist. Jumal ei ole surnud sellepärast, et keegi seda ütleb. Väge pole olemas seetõttu, et me suudame hulgaliselt asju füüsikaseadustega ära seletada. Ma võiks jäädagi edasi kirjeldama, milliseid tundeid Sigur Ros'i muusika mulle tekitas. Just nimelt muusika, sest need poisid laulavad ju islandi keeles ja sellest ei jaga ma ei ööd ega mütsi. Kahjuks. Aga pole mõtet edasi heietada, kuulakem nende muusikat pigem. Riputasin selle loo illustreerimiseks üles maailma ühe kõige kaunima muusikavideo "Svefn-g-englar" See räägib Sigur Ros'ist nii mõndagi. Selles on nii palju kaastunnet ja hoolimist. Seda, millest nii sageli puudu jääb. Aga olgu. Andke andeks kui jutt segane tuli.