ühest, teisest ja kolmandast

Sain siis teada või teadvustasin endale, et mina, vana teravsilm, pean omale võib-olla varsti prillid soetama. Mitte kohe ja loodetavasti läheb selleni aega, aga mul on hüperoopia ehk kaugnägevus. Ehk kaugel olevaid asju näen väga selgelt, aga lähedalolevaid enam mitte nii hästi. Kui on väike kiri, siis ma pean kaugemalt vaatama. Ma pole mitte kunagi tahtnud prille kanda. Ka ilu pärast mitte. Ja õnneks vist ei pea ka, sest lugemiseks, kui kunagi see aeg kätte peaks tulema, ei pea prille igapäevaelus kandma. Kuid jahmatav on küll, et selline asi nüüd kallal on. Ilmselt sellepärast, et ma pean päevast päeva tundide viisi arvutiekraani passima. Natuke on meelde jäänud või olen kuulnud, et töökoht vist mingis osas tasub prillisoetamiskulud. Aga näis, esialgu saan ilma hakkama.

Teine asi mida teada sain, et ma olen suhteliselt melanhoolne ja kergelt depressiivsusele kalduv isik. Üks sõber ütles ja ma otsustasin teha teiste sõprade seas selleteemalise küsitluse, mis andis minu üllatuseks tulemuse, et ma olengi. Nagu padjaga vastu pead. Et mis mõttes, mis moodi! Ma olen alati arvanud, et oskan ennast kõrvalt küllalt hästi näha, aga tuleb välja et sugugi mitte. Igatahes panin ennast nüüd iseenda jälgimise alla ning proovin veel tuttavate ja sõprade käest uurida, mil moel see raskemeelsus, melanhoolia, nukrameelsus ja muu siis minu puhul väljendub. Äkki saan rohkem päikest enda tuppa, kui tean, millise akna eest kardinad ära peab tõmbama.

Sellised lood siis, olge tublid.

ärkveluni

See on uskumatu, kuidas magamatus inimese nõrgaks muudab. Ärkasin neljapäeva hommikul kell 5 ja läksin tööle. Õhtul hakkasin ühe saate stsenaariumit kirjutama. Õigemini kirjutasin võttematerjali välja ja sobitasin stsenaariumisse. Päris raske töö. Olin umbes pool või natuke vähem teinud, kui mulle sobivam läbivaatus vabanes. Logisin ennast arvutist välja ja uues läbivaatuses uuesti sisse. Ja mis ma näen. Või õigemini, mida ma ei näe. Mu dokument, kus stsenaarium kirjas, lihtsalt on kadunud. Jäljetult. Tormasin toimetusse ja mu tööarvutis ka pole. Kuna eelmine läbivaatusruum oli lukus, kutsusin valveelektriku, kes ukse lahti tegi. Ehk on seal arvutis olemas. Panin tööle ja loomulikult ei leidnud ma seal kuskilt seda dokumenti enam. Uurisin ja uuristasin ja urgitsesin, aga minu mõistusest jäi selle leidmiseks väheks. Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on apple arvuti hea selleks, et see on lolli inimese arvuti, kus kõik on lihtne ja loogiline ning ei pea mässama mingite programmide, tõrjete ja muude vidinatega. Võttis päris õnnetuks. Kell oli kesköö, kui uuesti otsast peale alustasin. Hommikuks pidi stsenaarium valmis olema. Samas pidin kell 7 sadamas olema ja laeva peale astuma. Punnitasin mis ma punnitasin, aga laeva peale ei jõudnud. Tuli sõit töö nimel edasi lükata. Kell 10 sain töö valmis. Salvestasin kenasti dokumendi arvutisse ja ei loginud läbivaatuse arvutist enne igaks juhuks välja, kui olen tšekanud toimetuses arvutit, kas seal on fail olemas. Muidugi polnud. Kuskil keskserveris on ilmselt failideõgija, kes oma täitmatut isu teiste õnnetuste pealt rahuldab. Saatsin e-kirjaga endale dokumendi ja siis salvestasin oma tööarvutisse. Toimis. Läksin koju, kasisin ennast ja põrutasin sadamasse. Otsin uue pileti ja sõitsin Helsingisse. Kui hakkasin põhjanaabrite sadamasse jõudma helistati laevafirma kassast. Hääl teatas, et ma pole oma pileti eest maksnud. Ma sobrasin käpelt oma mälus ja minu sisemine videosalvestis näitas, et oli maksnud ikka küll. Seepeale teatas hääl, et neil on oma videosalvestised ja sealt pealt on näha, et ei maksnud. Mida tonti. Ma ütlesin, et kui neil need salvestised olemas on, siis palju õnne, minu andmed on neil olemas ja las politsei tegeleb selle asjaga, mina maksin ja asi vask. Mille peale hakkas hääl nutma ja kurtis, et temal on täpselt selline puudujääk kassas ja nüüd ta peab hakkama ise omast taskust maksma. Ma ei osanud öelda A-d ega O-d. Lõpetasime kõne. Kui maa peale sammusin helistati uuesti. Hääl vabandas rõõmsameelselt ja teatas, et tegi kassaarvestuses vea ja tegelikult on kõik korras. Mina enam kaigast ei viitsinud vedada ega viibutada ja teatasin ka rõõmsalt, et siis on ju kõik hästi. Mis siis, et mul hakkasid vahepeal süümekad tulema, et mis siis kui mu mälupilt petab ja ma ikka tegin kogemata sahkermahkerit. Nõme igatahes. Jõudsin Helsingisse ja eismese asjana läksin tuomiokirkko ette platsile ÜRO karusid vaatama. Kõik muudkui kiidavad, et lahe ekspositsioon. On küll. Eesti karu kusjuures on üks kõige koledamaid. Edasi viisin oma asjad hotelli ja läksin linna peale kolama. Nii kella 5-6 ajal tuli selline väsimus peale, et kogu maailm mu ümber muutus unenäosarnaseks ja sürreaalseks. Väga jabur igatahes. Kuna ma olin Blonde Redheadi kontserdile läinud, siis olin üsna murelik, kuidas ma vastu pean. Muide nägin bändi tänaval ka. Keskealised intelligendivälimusega tüübid. Loo moraal on selles, et kui ikka nii kaua magamata olla, siis ei tule plaanitust mitte kui midagi välja. Uni kehtestab ennast.

perseiidid

Eile õnnestus perseiidide sadu ka ära näha. Linnas lihtsalt ei ole võimalik, sest taevas on kas valgusest või pilvedest umbes. Maal oli ilus selge tähtedest kummis taevakaar ja perseiidid säutsusid saba taga. Soovisin ka muidugi. Ilus oli.

miks inimest tagasi keerata ei saa

See suvi on veider. Ja see ei meeldi mulle. Ilmad on muidugi olnud head. Liiga palavad, aga Eesti kliimas on see nauding. Inimlikus plaanis on see suvi aga suhteliselt imelik. Inimesed on keerulisemad kui mis iganes muu. Ja see teeb vahel haiget. Teinekord mõtlen, et kahjuks pole inimestel seda nuppu, kus kohast saad aja tagasi keerata, kustutada ja uuesti alustada. Me peame oma eksimuste ja vigadega edasi elama. Nendega hakkama saama ja võimaluse korral parandama. Kui saab ja lastakse muidugi. Ja vahel on seda kõike nii neetult raske taluda. Aga elame edasi ja loodame et aeg, see suur võlur, parandab haavad. Ja äkki annab ka uue võimaluse. Loodame.

elagu puhkus ja mängud

Hurraa, hurraa, hurraaaaaaaaa! Täna kell 21 algab puhkus! Minu nädala "Suveniir" tõmbab otsad kokku ja järgmistel nädalatel juba uued saatejuhid ja toimetajad. Ausalt öeldes pole seda saadet eriti raske teha olnud, aga suvine "hapukurk" on ikka ilmne tõsiasi. Jaks on ka otsas. Puhata ja mängida tahaks juba. 16. augustil läheb mu järgmine saade eetrisse, aga siis on loodetavasti juba elu Eestimaale tagasi tulnud. Tegelikult on olnud hea nädal. Muusika, mis me saatesse saanud oleme, on olnud äge. Mitte mingi peavoolu jama. Esimeses saates Põhja Konn, mis oli hästi lahe noorte kuttide progebänd. Teises saates oli Bad Apples oma tuntud headuses. Kolmas saade oli lotokolmapäeva tõttu lühike ja seal musa polnud. Tänaseks tahtsime Badass Yukit ja isegi kokkulepe oli olemas, aga asi takerdus kahjuks tehniliste jamade teha. Selle aemel tuleb mingi Viljandi folgi asi. Ma ise küll sellise muusika fänn pole, aga mis siis, halb see ka ei ole. Kuid nüüd algab puhkus.

Sel nädalavahetusel on siis Positivusele minek. Esialgu ei teagi veel, kas üksi või tuleb keegi veel. Lahtine. Üksi on muidugi suht kurb minna. Üldse ei tahaks, aga paraku pole mul just palju sõpru, kes sellisest muusikast ja festivalil hängimisest huvituksid. Millest on muidugi kahju, sest kohati ikka on neid kontserte ja pidusid, kuhu ma ei lähe, sest pole lihtsalt kellegagi minna. Kuid Positivusele ma lähen ja asi vask. Üksi või mitte. Pilet on küll veel ostmata, aga seda jõuab.

Olge siis tublid.

paha raha

Kahtlustan, et raha on tehtud kuumakartvast materjalist. Mida soojemaks ilmad lähevad, seda kiiremini ta peos ja taskutes sulab. Aga suvi on ju ees veel. Positivus festivali pilet on vaja ära osta, aga raha on nii näppude küljes kinni, et venitan vist viimase hetkeni. Aga ära ostma peab, isegi kui raha pärast nutt kurgus, sest Muse ei tule siiakanti (aga põhja-läti on ju meie kant) eriti tihti muusikaarmastajaid rõõmustama. Ei ole viitsinud ka erinevates facebooki või muudes festivali piletiloosides osaleda. Minu viga. Lisaks kriibib hinge ökokuriteo plaan. Nimelt sõidab esialgsete plaanide järgi laupäeval ainult ühe reisijaga (minuga) auto Salacgrīvā suunas. Klassikaline olukord, kus jalga surutakse kordi suurema numbriga ökojalats kui vaja. Aga peale töist nädalavahetust kulub muusikaelamus mulle ära. Ükstapuha, mida Greepeace ütleb.

Täna väisasin üle pika-pika aja poode ja tahtsin kenasid papusid osta, aga ainus paar oli kumbki eri numbrid. Äge. Keegi oli enne mind just ostnud ja vale paarilise kaasa haaranud. Kahju. Ilusad olid. Soodsad ka. Lohutuseks ostsin kõrvalpoest Psychedelic Furs'i samanimelise plaadi. 99 krooni.
Kas te panete tähele, kuidas ma siin nagu skisofreenik käitun. Sissekannet alustan jutuga, et raha napib ja ei raatsi seda kuidagi välja käia. Aga lõpetan jutuga šoppamisest. Tänapäeva inimene.

Aga nüüd lähen saadet vormistama. Külalised hakkavad saabuma.

naera, naera, naerame võidu, kes naerab paremini, läbi tuliste suvede ja talviti aremini

Suvel on kuidagi raske midagi siia kirjutada. Mõtted on mujal ja ainult facebookis viitsid natuke kribada, sest see on lakooniline ja ei nõua viitsimist pikka juttu kribada. Igatahes teen väikese erandi ja panen paar rida siia.

Praegu peaks puhkus olema, aga kuna ma teen ka ühte suvesaadet, siis pean palavate ilmadega tööl käima. Midagi hullu pole, ainult maal tahaks rohkem olla. Igatahes on suvi hooga käima läinud. Esimese suurema üritusena külastasin Schillingut. Minu jaoks oli see esimene kord sellel festivalil olla. Muidu poleks ehk läinudki, aga viimasel hetkel sain teada, et tuttaval on Kilingi-Nõmmes onul ja tädil talu, kus kõiksugu sõbralaadsed öömaja võivad saada. Festival oli tore. Hea õhkkond ja bändid kuulatavad. Tuttavaid jagus ka. Järgmisel aastal kavatsen kindlasti uuesti minna.
Plaanis on veel Positivusel Muse kuulata ja kangesti kisub Plink Plonki poole ka. Kuigi viimase suhtes ei ole veel kindel, sest ei tea, kas öömaja saan kuskilt. Ei viitsi nagu öösel tagasi sõitma hakata, sest mõne õlle tahaks ka nagu libistada. Positivusel sama lugu tegelikult. Üks aasta ööbisin seal autos ja see oli üsna ok. Kui hommikul päike kõrvetama hakkas, siis paninn kliimaseadme sisse ja elu oli lill. Mul on universaalkerega ehk nn pikap auto, siis saab selle tagumisi istmeid alla lastes kenasti magamisasemeks teha. Ainuke probleem on, et üksi on suht igav minna ja praegu pole kedagi silmapiiril ka, kes viitsiks kaasa tulla või kellega koos minna. Pealegi oleks mõnekesi minnes võimalik natsa kütuseraha jagada ja kõik oleks häpid. Aga näis. Küllap aeg annab arutust. Kel huvi ühineda, andke märku: toasiga@yahoo.com või toasiga@gmail.com

Siis üritan maal ema juures digipööret teostada, aga seni pole veel õnnestunud. Ostsin digiboksi, antenni, kaabli, antennivõimenduse ja see kõik on kokku mingi 2000 krooni maksma läinud. Kas ma olen valesti ühendanud, ei oska digiboksi käsitleda või on antenni suund vale. Loodan viimast. Poes ütles ka asjapulk, et see on väga vilets koht, kus on kehv levi. Aga digipööret tahaks. Kurb kui emal televiisor tumm on. Aga küll ma selle pöörde tehtud saan.

Jalgpallist ka. Vastu mu igasuguseid tõekspidamisi, harjumusi ja huvisid olen ma üsna agaralt seekordset jalgpalli MM-i finaalturniiri jälginud. Küllap sellepärast, et suvel pole linnas midagi muud teha ja ma ei viitsiks õhtul kuskil ringi kolistada. Vaikselt kodus vaatan kuidas mehed palli taga ajavad ja elan kaasa. Ja päris põnev on. Kahjuks Saksamaa kaotas Hispaaniale, aga nood mängisid paremini ka. Loodan, et Holland saab tiitli, aga pead ei julge anda. Laupäeval ja pühapäeval siis jalgpallilainel. Põnev.

Selline suvi siis. Suurt turismireisi ette ei võta ja midagi muud erakorralist samuti mitte. Panustan popkultuurile (Schilling, Plink Plonk, Positivus). Ja müttan ema juures maal, sest seal on teha oi kui palju. Ainult nende palavate ilmadega ei jaksa kuigi palju. Ja mis veel on mõnus, esimest korda hakkasin maal ürte kasvatama. Nüüd peaks hakkama juba neid noppima ja maitsemeeli meelitama. Ükskord ma maale kolin.

Olge tublid, ehk kirjutan varsti midagi jälle. Ja kui keegi ei loegi seda blogi, millest pole ka midagi, siis iseendale Muhvi moel kirjutamine pole ka paha.