ihuarsti nakkushaigus

Mu hambad valutavad täna nagu ... . Pingutati breketeid. Õuh. Kõik.

vajan koera, kurja koera

Täna oli nii jube kass, et karju appi. Õnneks on nüüd olemine normaliseerumas. Söömine aitas. Selline tunne oli, et ma ei võta enam kunagi alkoholi suu sissegi. Asja võimendas veel Mihkel Rauaga tehtud intervuu lugemine, kus ta rääkis oma alkoprobleemist, mis ta enda sõnul peaaegu hauda viis. Prrrrrr!!! Õudne. Homme on õnneks kõik hästi. Täna kavatsen rahulikult teleka eest tiksuda. Ärge lootkegi, et ma neid tõehetki ja tantse ning laule vaatan. Ei iial. Ikka kvaliteetsemat. Kavatsesin alguses "Miss Marple" vaadata, aga siis avastasin, et Neljas näitab "Apocalyptot". Seda siis vaatangi. Ja olen muidu säästurežiimil. Elagu Eesti!

megabait

Et kõik ausalt üles tunnistada, siis mulle meeldivad stockmanni hullud päevad. Ausalt. Sest kui sa oled asjalik ja kobe tüüp, kes on endale selgeks teinud, mida ta tahab ja ei lähe hulluks, siis on võimalik nendelt päevadelt endale korralik tagavara varuda. Päriselt. Muusikaosakond on kindlasti koht, mida tasub külastada. Vahepeal repliigi korras, et "Heysátan" on ikka sigahea närviderahustaja. Aga edasi. Ostin seal minagi miskit. Mind üldse ei häiri rahvamass, mida mõned talumatuks kirjeldada jõuavad. No kuulge, suurlinnas on kõnniteel sama ju. Või mis iganes. Poos, poos, poos. Ja samas, eks põlgajatel on ka omamoodi õigus. Mina lihtsalt ei ole negatiivne ning kasutan juhust. Ma tean, et stockmann kasutab hullude päevade puhul oma partnerite puhul jõupositsiooni ja sunnib neid kaupa sisuliselt omahinnaga müüki panema. Ja see mulle sobib. Kui teile mitte, põdege edasi. Ja kui aus olla, siis tegelikult on isegi neil hindadel kasumimarginaal küljes. Vähemalt plaatidel kindlasti. 110 krooni eest ostetud plaat on ikkagi kallis ju. Olgu. Armastan teid. Lõpp. Praegu.

mauhti karsumm

Eile käisin siis õlleõhtul. Kolleegidega. See on traditsiooniline kolleegidega koosistumine. Koosseis on aastate jooksul peaaegu sama olnud. Vahel lisanduvad mõned uued näod ka. Üks eile. Aga et kuidas läks? Tore oli. Lõpuks maandusin linnas ja see oli ilmselt viga. Ma olin pahur, natuke õel, isegi kergelt kuri ja ilmselt rääkisin kahe aasta rumala jutu limiidi täis. Selliseid inimesi ei armasta keegi. Ja õigusega. Aga ma parandan ennast. Olen edaspidi toredam ja kenam inimene. Ma saan hakkama küll. Muidugi pean pingutama ning vaeva nägema, aga ma olen selleks võimeline. Parem hiljem kahetseda kui üldse mitte eksole. Sellised lood. Mis siin ikka pikalt kirjutan. Elame edasi.

Praegu on külaline, E. Ta palus, et ma kirjutaks siin, et ta on külas. Ma siis kirjutasin. Ole tubli E.

futuristlik pintslitõmme

Kuna ma kogu aeg kirjutan sellest, mis olnud, siis praegu panen kirja paar rida mu tulevastest tundidest. Rahvalikus vormis loomulikult.

1. Teen töö ära ja lähen poodi.
2. Poest ostan asju. (süüa ja juua)
3. Pealse seda lähen koju.
4. Kodukeses hakkan kirjutama. On ühed tähtsad mälestused, mida pean kirja panema. Kuniks mälu sündmuste eredust mäletab.
5. Võtan ka mõned õlled. Miks? Sest must lagi on mu toal. Teisel toal on päikseline lagi, aga musta laega ruum rõhub liialt. Mul on kõik korras tegelikult, isegi väga, aga alati ei peagi ju asi endas olema. Lõppude lõpuks oleme sotsiaalse niidistikuga rohkem teineteisega ühendatud, kui ise arvatagi oskame. Ja mida tugevam niidistik ja mida rohkem ühendusi, seda õnnelikum inimene on. Paraku toob see kaasa ka muret. Kui ühel selle niidistikuga ühendatud inimesel halvasti läheb. Nii vähemalt väidavad teoreetikud. Muidugi on neid, kellele lähedased korda ei lähe. Nendest ma ei räägi. Hinnangut ka ei anna. Aga jah, sellised lood on. Valu vaja leevendada.
5. Kui olen kõige sellega tegelenud, siis lähen magama.
6. Ärkan reede hommikul. Kosun ja kasin ennast.
7. Lähen tööle ja samal päeval ühe oma sotsiaalse võrgustiku olulisima osaga kokku. Kuidagi jagan aega nende kahe vahel.
8. Tulen koju ja kasin ennast.
9. Lähen vanade kolleegidega traditsioonilisele õlleõhtule.
10. Kui see lõpeb, siis kas lähen koju või mõne kolleegiga korraks linna peale laiama.
11. Kõik lõpeb kodus. Voodis. Unenägudega.

Selline on mu lähitulevik. Igav, väikekodanlik ja küllaltki rutiinne. Tehke järele.

põmm põmm külm ja nälg

Kahest asjast.

Esiteks sain kirja lingiga artiklile, kus kirjas, et Morrissey kirjutab elulooraamatut. Olla seda öelnud BBC Radio 2'le. Go Moz go, sest see on hea uudis. Kangesti tahaks juba lugeda.


Teine jutt. Ma ei tea, kas teil on selline mure olnud, et külmutuskapp uputab toidust. Ja mitte lihtsalt toidust, vaid valmis tehtud toidust. Mul on nimelt see viga, et ma teen korraga liiga palju toitu valmis. Kõike ära ei jõua süüa ja siis ülejäänu läheb karbis külmukasse. Järgmine päev seda enam süüa ei viitsi ja teen uue toidu. Sellest jääb omakorda järele, mis rändab külma. Ja nii neid koguneb. Teiseks ostan ma näiteks pool lõhet, mis tegelikult on pirakas tükk kala. Paraku on vee-elukatel selline viga, et nad kipuvad pahaks minema. Tuleb kähku ära teha. Ja nii ongi mul näiteks praegu külmutuses kala-sulatatud juustu-koore-paprikakaste. Täna tegin kalafilee erineva juustu-tillikattega. Kõrvale võis praetud ja koores hautatud paprika. Lisaks on külmukas veel üks aasiapärane kaste bambusevõrsetega jne. Globaalne näljahäda värviks mu siniseks, kui mu külmukasse sisse näeks. Ärge teie ka rääkige.

Homme olen tööl tubli. Luban.

sisukaid pilke

Et midagi asjalikku ja normaalset ka kirjutada, siis ütlen, et tänane tööpäev läks normaalselt. Kui lõpp välja arvata. Üks väike pisiasi venitas selle jube pikaks. Päev algas koosolekuga, mis pühendatud ühe kõrvalülesande või töö tegemisele. Võtsin nimelt ühe asja teha, mis iseenesest on tore. Palju raha sellega ei teeni, aga asi ise ja inimesed on mõnusad. Vabatahtlikega seotud värk. Töö alles algab ja loodetavasti ei jää jänni. Natuke hirmutav on, et pean kokku puutuma ühe oma noorukipõlve deemoniga. Aga kuna ma põrgus pole, siis ei tohiks see kohtumine mind tappa ega mingilgi moel viga teha. Lihtsalt on inimesi, kes eile olid teistsugused kui täna. Nagu Ansip. Kommunistist rahvuslikuks konservatiiviks ja paremliberaaliks. Ja jutt ei käi minust. Aga selline asi siis. Oli asjalik vist.