mustad jõulud on lahedad

Käes on jälle see jube aeg, kui kõik teineteisele head nägu teevad ja nänni kingivad. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga ma ei suuda seda trianglit kaasa teha. Täna olin sunnitud ühte konkreetset asja otsima. Oli vaja sugulasele konkreetne kink osta. Tuuseldasin mööda poode ringi ja tegin hinnavõrdlusi. Kuna ma pool päeva niigi maha põõnasin, siis teine pool läkski sellele, et see kink leida. Aga mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Kui lõpuks selle asja ostetud sain, avastasin, et kell oli nii palju, et kõik plaanid olid luhtas. Nõme. Ise süüdi muidugi. Oleks pidanud kella vaatama. Aga jõulud on jah imelik aeg. Mul tuleb varakult masendus peale ja juba praegu on selline vastik tunne keset kõhtu ronimas. Tahaks kuskile peitu pugeda ja oodata, et see kõik ükskord mööda saaks. Kirikus on muidugi lahe käia, aga kõik muu, kinkide saamine ja andmine ei meeldi mulle. Juba oma esimestest jõuludest mäletan, et ema töö juures ei suutnud jõuluvanale (tol ajal küll näärivanale) salmi lugeda. No oli peast läinud nagu tina tuhka. Täielik tühjus. Ema veel pärast riidles kodus, et õppisime küll ja kuidas ma siis niimoodi käitusin. Täielik klišee. Ühesõnaga, kogu see pühalikkus ja muu trall käib mulle väga närvidele. Lisaks on kogu see jant sündinud alles neljandal sajandil peale Kristust ja seega täielik pseudopüha. Kui keegi tahab Jumalat meeles pidada, siis võiks seda aastaringselt teha. Kingitusi võiks teha sünnipäevaks. Heategevust võiks ka kogu aasta jooksul teha, mitte ainult jõulude ajal pingutada. Lisaks laseb iga viimane kui keskpärane laulja just sel ajal välja oma plaadi ning läheb tuurile, et papp kokku koorida. Ma olen masendunud. Homme või ülehomme põgenen maale. Aga isegi sinna lähen ma sellepärast, et oleks kole, kui ema peaks seal pühade ajal üksi olema. Ta juba valmistab süüa ja ostab kraami kokku. Ma ei saa talle seda süüks panna, aga raske on ka öelda, et see võiks nagu tavaline külaskäik olla. Kuidagi peab selle aja üle elama. Üks hea asi nende pühadega siiski on. Puhkus. Seda naudingi. Teile sama.

kaasajooksik

Ma olen olnud nii pioneer kui komsomol. Kui ausalt ära rääkida. Kollaboratsionist, ütleksid paljud. Nojah, küllap tõesti. Ometigi on mu ühinemised nende organisatsioonidega täis nalja ja tobedust. Kõiges on süüdi mu isa. Ta oli mind kasvatanud pidevas kommunismivastases vaimus. Teda võis mõista, kuna kaks ta venda oli punaarmeelaste poolt tema silme all tapetud ja küllap mina oleksin sel juhul veelgi hullemini oma lapsi kasvatanud.

Ühesõnaga astusin pioneeriks. Kogu tseremoonia toimus võimlas. Tollases Rapla keskkoolis. Nüüd on neid kaks. Vesiroosi tuli pärast mind. Nii. Tseremoonia sai läbi ja kogunesime riietusruumi. Mul oli kogu aeg kuklas mu isa kommuvastased mõtted. Kui garderoobi astus sisse A-klassi lipukandja (Peeter), ei suutnud ennast tagasi hoida. Nuuskasin nende lipu täis. Mind kutsuti kohe pioneeri mingi nõukogu ette. Nad polnud isegi laiali jõudnud minna. Ütlesid, et kui midagi veel sellist teen, siis lendan pioneeriorganisatsioonist. Ma ütlesin, et jah. Mida ma ikka oleks osanud öelda. Ega see minu demonstratsioon polnud, see oli mu isa oma. Naljakas on see, et mu vanemad said sellest kohe teada, aga mina sain alles aastaid hiljem teada, et nad teadsid. Nad ei öelnud mulle miskit tol korral. Isa ükskord purjus peaga lobises selle välja.

Komsomol. Ma õppisin merekoolis ja lõpu eel ei olnud kuidagi võimalik praktikale minna, kui sa ei olnud komsomoliks astunud. Minu poolt komsomoliks astumisel mitte mingeid tundeid, lihtsalt karjäär. Et äkki olen kolaboratsionist? Mingite kriteeriumite järgi kindlasti. Aga mõelge, praktika oli välismaal. Olgu see siis öeldud. Komsomoli astumine. Läksin vastuvõtukomisjoni. Astusin sisse. Mingi 5-6 inimest istusid + minu kooli mingi komsomoli asjamees. Küsiti, mitu ordenit ja autasu on kommunistlikul noorsoo organisatsioonil ning millised. Ma ei teadnud. Kes ikka teadis. Ja siis hakkas tsirkus. Mu kooli komsomolitegelane näitas mngit brožüüri ja seal olid need aumärgid-ordenid kenasti olemas. Ütlesin, kui palju ja siis paluti öelda, et millised autasud siis. Nimeliselt. Lenini näo järgi ütlesin, et Lenini orden. Pihtas. Siis teksti järgi ütlesin, et töö orden. Peaaegu. Ühesõnaga hävisin. Muffigi ei teadnud. Kusjuures ma imestan nende pühendumust, kui mu kooli komsomolisekretär mulle neid märke poolvaljult ette sosistas. Nad ei naeratanud ka. Rääkimata korrale kutsumisest. Kui kõik oli läbi, mis läbi kukkunud, siis hääletati. Kõik poolt. Ja kõik tegid seda sellise näoga, nagu oleks nende ees kõige tulihingelisem kommnoor. Vot see oli kämp ruudus.

Selline kollaboratsionist olen.

halastus enne mahalaskmist

Ma olen alati mõelnud, et miks mõnikord filmides enne kellegi mahalaskmist antakse talle võimalus viimaseks sooviks või palveks. See on küll perversne, aga inimesed teevad teistele seda, mida nad tahaks, et neile tehtaks. Ehk antakse viimane võimalus ennast ette valmistada, midagi korda seada. Sõltuvalt religioossest taustast või taustatusest usuvad paljud, et surm ei ole kõige lõpp. Ma viin nüüd järsult jutu töösuhetele. Kuskil kollektiivis on keegi, kelle tööga ei olda rahul. Mingi hulk inimesi on valmis ta seina äärde tarima ja hoiatamata lahtikangutamise kuuli pähe laskma. Oleks justkui põhjust, aga kuhu jääb halastus! Võimalus ennast parandada, asju korda seada. Inimesed väsivad vahel, satuvad rutiini, minetavad selle tõttu loomingulisuse. Nad on jõudnud punkti, kus nad arvavad, et teavad oma tööst kõike. Ja mulle tundub, et selline viga tabab taolistes "mahalaskmissituatsioonides" mõlemat poolt. Siin peakski asjad selgeks rääkima ja proovima, ehk annab midagi teha. Seda äratuskella või ehmatusmomenti oleks vaja, kus teadvustatakse endale, et niiviisi kui praegu, tõesti enam edasi minna ei saa. Inimene näeb ennast kõrvalt, saab aru, et tuleb teha uus algus. Proovida vähemalt. Kui ei tule välja, olgu, läheme laiali. Inimestele tuleb anda võimalus. Kasvõi viimast korda, aga tuleb. Sest alati ei ole ka nn tugevam, vallandamist nõudev pool patust puhas. Ta ei suuda enam oma eelarvamusi maha võtta ja küljelt asju vaadata. Tema jaoks on see inimene vallandamist väärt ja punkt. Ta teeb oma peas otsuse ära ja arvab, et nii on kõige õigem, see on asja huvides. Tegelikult on alati kõige tähtsam inimene, mitte protsess. Ma tean, et paljude arvates ajan ma praegu jama ning äri ja töö sujumiseks võib inimesi nagu malenuppe liigutada. Võib, aga see on vastik ja rumal. Loomulikult on tulemused ja töö sujumine ning efektiivsus tähtsad, aga enne otsuse tegemist, mis võib inimese elu vägagi muuta, tuleks pakkuda võimalust muutuseks. Peaks proovima asju klapitada ja korda seada. Kahjuks jääb seda meie ühiskonnas aina vähemaks ja vähemaks. Skandinaavialik, Põhjalasse kuuluv Eesti oligi ainult veidrus T-H Ilvese huultel. Hoolimata sellest, üritan mina seekord igatahes rääkida ja klapitada. Ehk jääb see kuul seekord kasutamata.

likvidaator

Kustutasin oma eelmise sissekande, sest emotsioone ei ole mõtet jäädvustada. Negatiivseid ma mõtlen. Kuigi selles valguses pean jälle tõdema, et ma olen ikka nii emotsiooniinimene kui üldse olla saab. Enda kiituseks pean siiski ütlema, et pärast, kui olen rahunenud, mõtlen asjade üle järele ja leian lahenduse. Negatiivseid asju pole mõtet õhku jätta. See söövitab hinge augu ja nii pole sust kellelegi kasu. Auklik hing ei pea ka head kinni.
Aga natuke elust ja enesest ka.
Täna on õnneks reede ja ma ei kavatse õhtul kodus passida. Vahel kohe kisub inimeste sekka linnatulede valgusesse (because I want to see people and I want to see life). Mitte sellepärast muidugi, et töönädal oleks ära kurnanud. Tegin sel nädalal väikese eksperimendi, mis läbi kukkus. Üritasin oma tööpanust minimeerida, et tööjaotus õiglases mahus paika loksuks. Paraku nii ei läinud ning tulemus oli natuke ebameeldiv. Mis teha, kui inimestele ise asjade peale ei tule ja neile sõnadega peab selgitama. Aga kui peab siis peab.
Mis veel. Talveuni kipub kallale tulema. Hakkasin vitamiine võtma, sest unevajadus on ebanormaalselt suureks läinud. Ma magan oma kaheksa tundi ära ja tahaks veel ja veel ja veel. Täiesti haiglane. Ehk läheb üle.
Ja veel ilmast, sellest meie kõigi sõbrast. Õnneks on sügis tagasi ja ma ei nuta lund taga. Ei oota ka. Milleks. Ma vihkan talve. Vastupidiselt enamusele eestlastele arvan ma, et talv võiks olemata olla.
Vot sellised lood. Ei midagi põhjalikku ega olulist. Lihtne lühike mittemidagiütlev sissekanne, mille lugemine tükki küljest ära ei võta ja midagi juurde ka ei anna. Aga ma pole ka kohustatud. Vaba maa. Olge tublid. Kunagi ehk midagi sisukamat ka.

telenärb

Minust on saanud viimasel ajal telenärb. On mitmeid saateid, mida vaatab mass inimesi, millest paksult kirjutatakse ning räägitakse, kuid millest mina ei tea midagi. Ma tunnistan ausalt, et pole sel hooajal vaadanud mitte ühtegi "Superstaari", "Selgeltnägijate tuleproovi", "Sinu küljes kinni" jne jne jne. No ei huvita. Ma ei ütle, et mõni neist poleks hea saade. Hinnanguid ei anna, aga need saated lihtsalt ei anna mulle midagi. Selles mõttes olen ma paadunud ETV vaataja. Näpuotsaga välismaiseid kanaleid ka ning Eesti kommertskanalitele sattun ainult siis, kui sealt mingi hea film tuleb. Ma kujutan ette, et kui minu käes oleks üks telemõõdikutest, mida EMOR reitingute mõõtmiseks kasutab, siis see mõjutaks kommertskanaleid päris kõvasti negatiivses mõttes. Kas ma olen siis kuidagi parem ja targem inimene? Vaevalt. Lihtsalt mu huvid on teised. Telekavaatamisel olen ma pigem praktiline. Mind huvitavad programmid, mis õpetavad, jagavad vajalikku infot ning aitavad ümbritsevat lahti mõtestada. Samas, kui ühe telekanali programm oleks minu nägu, siis oleks see väga niššikanal, mis üsna varsti vaatajahuvi puudumise tõttu pankrotti läheks. Aga eks ma olen igav inimene ka. Selle tõdemusega selle lõigu ka lõpetan.

Muidu on elu nagu ikka. Talvemasendus tuleb vaikselt peale ja talveuni tikub ka silma. Tööd on palju ning vaba aega on vähe. Masendav on, et nii tööle minnes kui tulles, on pime. Mingi geen minus on nihu läinud, et ma teiste eestlaste kombel talve ei fänna. Mul on täiesti savi lumest ja muudest talverõõmudest. Saaks see jama ükskord otsa.
Olgu, tsau praegu.

notsud, oh notsud

Ma ei ole seagrippi jäänud. Kui oleks, siis ilmselt kirjutaks ja halaks siin blogis hulga jõudsamalt kui seni. Aga millegipärast hakkas süda valutama, et pole üldse viitsinud siia kirjutada. Mõtteid on olnud, aga aega napib. Ega tänagi pikalt ei tee, aga viimastel päevadel olen enda jaoks hakanud evakuatsiooniplaani kokku panema, kui seagripiga väga hulluks kätte ära läheb. Ma tean, see pole üldse minulik nii muretseda, aga väike mureuss närib küll hinge, sest ega see karikas meist vist mööda ei lähe. Pealegi olen ma kohati väga alalhoidlik inimene. Igasugused ekstreemsused ei ole minu rida. Tähendab need, kus kasvõi mingigi ebaõnnestumise korral asi surmaga lõppeda võib. Isegi lennukiga lennates on mul suur hirm naha vahel. No ja nüüd siis see seagripp. Ilmselt suundun lähipäevadel apteeki ja soetan endale hunniku maske. Pole siin häbeneda midagi. Ja kui asjad väga hulluks lähevad, siis tuleb ikka avalikes kohtades käimist piirata. Õnneks tööl inimestega väga palju kokku ei puutu. Oijah, eks hirmul on suured silmad muidugi. Jääme terveks.

nõuanne rasketeks aegadeks

Järgnev ei ole minu originaallooming, aga torkan ikka siia üles, sest rasketel aegadel kulub igasugune nõuanne marjaks ära.

"Kui oled kaelani sitas, ei ole mõtet pead norgu lasta!"