öömõte

Uue Maailma Festival oli sel laupäeval konkurentsitult parim pidu linnas. Head bändid (väljaarvatud Zahir, kes oli minu üllatuseks täesti mõttetu müra) ja hea rahvas. Isegi Von Krahlis või Juuksuris ei ole sellist atmosfääri. Kiidan tegijaid. Kadrit korraldustoimkonnast ja teisi. Lihtsalt Kadri jäi tänaval ette ja juhuslikult tuli välja tema osalus. Kuna ma ise olen aastaid sealkandis elanud, siis oli eriti nostalgiline tunne ning hea meel. Kui saaks, siis koliks iga kell sellesse auuli tagasi. Niivõrd lahe koht on. Muidu oli tänane päev toimekas. Kõigepealt oli tööl üks asi ajada, siis sugulase tüütu sünnipäev ning lõpuks festival. Õigemini, pärast festivali väisasime KuKu klubi, kus toimus aftekas. Pilet oli 50 raha, aga õnnestus 25 peale rääkida. Seal oli nii, et alles siis, kui ära tulin, hakati sigahead muuusikat mängima. Niuniuniu. Aga ei miskit hullu. Homme tööle ja selg on sirgus niikuinii. Musi.

raisatud elu

See blogikirjutamine on vahel päris raske. Kui tuhin peal, siis pole arvutit käepärast. Ja kui netis istud, siis jälle oled laisk. Mina siis. Kuna tööl on sundseisak, sest ei saa ühte inimest kuidagi kätte, otsustasin midagi kribada. Mõte hakkas seoses palgapäevaga liikuma. Just vaatasin pangaarvet ja ennäe, papp oli sujuvalt kontole ujunud. Rõõm. Ootasin seda raha nagu taevamannat. Lugesin päevi. Rahakoti kriis oli peale puhkust lihtsalt nii suur, et iseendal hakkas endast kahju. Aga palgapäeva ootamise teemal siis. Mõtlesin mõni päev tagasi, et millal see raha tuleb ja saabuks see päev rutem. Mõtlesin ja mõtlesin, kui järsku sain aru kui rumal minust. Mõtted keerasid morbiidseks. Päeva ju tagasi ei saa. Surm tuleb samm sammult aina lähemale ja rõõmsalt oodata mingit päeva on nagu oodata oma elu lõpu lähenemist. Ehk sain aru, et naudi päeva. On, kuidas on, aga rõõmusta, et hing on sees ja tervis korras. Palgapäev on tore, aga mitte kõige tähtsam asi siin elus. Iga päev on imeline. Palgapäeva pikisilmi ootamine teeks nagu sinna vahepeale jäävad päevad tähtsusetuks. Justkui oleks rahatud päevad midagi mitte nii täisväärtuslikku. Tea, kas ma hakkan hipiks muutuma, aga arvan, et tasub nautida igat päeva. Kui on mingi jama, siis tuleb sellele jõudumööda selg keerata ja osata head näha. Vahel on see ränkraske, aga siiski võimalik. Proovida ju tasub. Carpe diem kallid kaimud.

vara vara vara

Ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles. Täiesti normaalne on kell 12 õhtul või veelgi hiljem magama minna. Hommikune ärkamine on siis sellevõrra pikem. Seetõttu ongi praegune nädal olnud natuke harjumatu. Olen ärganud varem kui muidu. Magama ei suuda varem küll minna. Täna ärkasin kell 6. Minu kohta väga vara. Peab ütlema, et ei ole väga hull ärgata. Kunagi aastaid tagasi oli mul töökoht, mis algas 6.10. Sellega oli kergem, sest takso käis järgi. Talutavamaks tegi ärkamise ka see, et sain töölt lahti juba kell 14. Tekkis tunne, et terve päev on vaba. Kõik tegemised sai tehtud. Praegu on aga teisiti. Vara tööle ja päev lõpeb alles keskmiselt 12 tunni pärast. Kaua muidugi sellist tempot ei kannata. Tööpäev ei tohiks kesta nii kaua. Lihtsalt kumm on varsti tühi. Paraku on tulevikku vaadates kahtlusi, et selline pikkade tööpäevade ja varajase ärkamise periood pikeneb kuu-paari pikkuseks. Töökäsi on puudu. Üks kolleeg otsustas lahkuda. Ja nii algasid uue otsingud, mis pole sugugi lihtne. Naljakas, aga nii see on. Masu ajal peaks olema ju inimesi küllalt lihtne leida. Aga võta näpust. Ma arvan, et vajalikud inimesed on tegelikult olemas, aga me ei oska neid märgata. Lisaks dilemma, kas võtta kogenud, juba oskustega või hoopis entusiastlik, kogemusteta, aga õppida sooviv inimene. Mõlemad variandid on head. Kogenud inimesel on kontaktide võrgustik, ideed jne. Temaga on lihtne. Entusiastliku kuid kogemusteta inimene aga võib kujuneda ka heaks. Me kõik oleme ju sellises seisus olnud. Mina kaasaarvatud. Kui palju ma oma praegusele alale tööle asudes teadsin. Mitte midagi. Aga asja sai. Tore, et keegi mulle võimaluse andis. Aga otsime. Seniks, ärkame ja särame.

naeratus võib mõnikord lihtsalt joonistus olla

Ma ei tea, kas peaksin siin sellest kirjutama, et olen täna õhtul veidi õnnetus ja kurvas tujus. Ilmselt mitte, sest keda see ikka huvitab. Hoopis lõbusam on lugeda asjadest, mis nalja teevad. Aga kuna see on minu blogi, siis kasutan peremehe positsiooni ära ja kirjutan natuke. Samas hoiatan, midagi huvitavat siin kirjas pole. Te ei kaota midagi, kui siin kohal lugemise katkestate. Ärge kartke, keegi ei näe.

Huvitav, kas teil on vahel selline tunne, et te olete maailmas üksi ja kurbus vajub nagu rusuv pilv peale. Mõtlesin, et mul on elus olnud palju unistusi, mis pole täitunud ja ei täitugi kunagi. Mõnest olen ise loobunud, mõnest olen välja kasvanud, mõneni olen küündinud ja sellest kinni saanud, mõni jääb päris kindlasti saavutamata. Mul on praegu ka unistusi. Mõni neist selline, et tean päris kindlasti, et need ei täitu kunagi. Aga ma ikka unistan. Unistused on vahel magusad. Eriti, kui nende peale mõtlemine tekitab sellist erilist tunnet. Midagi kiindumuse ja armumise sarnast. Teate küll, rinnus tekkib selline eriline tunne. Ometi tundub vahel, et mitte midagi ei tule, ega ole tulemas ka. Oota ja looda palju tahad. Sinu kohta on kuskil kõrgemal, kus sul mõjuvõim ja võimalus midagi muuta puudub, negatiivne otsus tehtud ja punkt. Need ongi need õnnetud õhtud, mil on tunne, et sa oled siin maailmas täiesti üksi.
Mis kõige naljakam, ma muutun sellises meeleolus ülimpaatiliseks. Ma saan nendel hetkedel kõikidest kurbadest, hüljatutest, kannatajates aru. Tahaks kogu maailma õnnetuid kallistada, julgustada ja lohutada. Sest ma saan sel hetkel väga hästi aru, kuivõrd valus võib mõnikord olla. Kui suur võib mõnikord olla igatsus kellegi-millegi järele.
Olgu, lõpetan halamise. Homme peab vara tõusma.

vot nii on asjalood kallid naised

vaimustunud

Et mitte totaalne blogiluuser olla, siis kirjutan ühe tillukese sissekande.
Käisin laupäeval Telliskivi loomelinnaku kirbuturul. Niisama kondamas. Hobi pärast vaatan alati plaate ka, aga seni on kogemused olnud sellised, et midagi normaalset ikka sealt ei leia. Sel laupäeval näkkas esimest korda. Ostsin kolm Spritualized'i plaati. 120 raha maksin. Ma tean, ma tean, et ma olen ohmu ja oleks võinud ju netist tõmmata, aga ma olen natuke vanamoodne. Mulle meeldib, kui mõned hinnalised ja lahedad originaalid riiulis on. Kuulamiseks teen koopiad ja originaalid on nagu ilu pärast. Napakas natuke, aga nii on.
Et siis, mis plaadid ostsin. Siit nad tulevad:

Pure Phase (1995)


Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space (1997)


Royal Albert Hall October 10 1997 – October 1998 (aastaarvud pealkirjas)


Muide, Spiritualize'd oli eelmisel suvel toimunud Lenny Kravitz'i Eesti kontserdi soojendaja. Nali missugune. Minu jaoks selle kontserdi peaesineja on soojendaja rollis. Paraku ma ise kontserdil ei käinud. Kravitz pole lihtsalt mu lemmikute nimekirjas.
Aga kui te Spiritualized'i veel kuulanud pole, siis tehke seda. Väärt muusika.

kaotus võib võidust hinnalisem olla

Mul on mure. Mitte suur, aga selline hästi tilluke ja pisike mure. Nimelt võtan ma iga kord, kui mingi suur võistlus on, ennast kokku ja vaatan, mida meite mehed saavutada suudavad. Rohkem ei viitsi, sest sport on mulle igav. Aga MM-i ja OM-i värki püüan ikka vaadata natuke. Jalgpalli MM-i poolfinaale ja finaale ka. Jõudumööda. Paraku rikub mõnikord tilk tõrva kogu meepoti. Ma saan aru, et peale selle sissekandekese lugemist nimetavad paljud seda tilka meeks ja ülejäänut tõrvaks, aga ma ei muretse. Ühesõnaga, kui mingil alal kerkib üles ropult andekas tüüp, kes kõik võistlused mängeldes kinni paneb, kaob mu huvi. Rebimise puudumine spordis on selle surm. Näiteks Michael Schumacher F1-s. Kui see vend muudkui võitis ja võitis, kaotasin ma oma niigi mikroskoopilise huvi selle ala vastu. Või mis rõõmu pakub sprindijooks, kui iga viimanegi tolgus juba ette teab, et Usain Bolt asja ära võidab ning peale selle veel maailmarekordi teeb. Igav. Ettaimatav. Puhas rutiin. Nii kaotavadki kanalid, kus kohast sporti näidatakse, minusuguse peaaegu olematu spordipisikuga vaataja. Vähemalt suurvõistluste aegu, sest muul ajal hoidun ma nendest valgusaastate kaugusele. Aga nad kaotavad selle piskugi aja, mil ma ehk võib-olla neid vaataksin. Aga iga silmapaar on ju reklaamiraha eksole. Kuidas siis minusuguseid spordiarrogante võita. Kaotada on vaja. Põruda ja ebaõnnestuda. Minusugustes tärkab kohe huvi ja kaastunne. Võtame või Gerd Kanteri. Ma igal juhul vaatan ta järgmist võistlust ja tunnen kahjurõõmu tema võidu või kaotuse üle. Või siis Jelena Isinbajeva. Tüütu mutt. Vähemalt kuni Berliini MM-ni. Tuli ja hüppas muudkui nagu rohutirts. Kaua sa ikka jõuad seda vaadata. Paneb igal võistlusel sentimeetri maailmarekordile juurde, kalpsab üle ja korjab preemiapapi kokku. Mõttetu. Aga nüüd, milline etendus, täielik vana-kreeka mõõtu draama. Kuigi ma ise ei näinud seda, kuidas ta oma hüpetes hävis, lugesin seda hiljem online'i portaalidest. Ja minus tärkas kohe huvi Isinbajeva-muti vastu. Mõnus värk, oma ala suveräänne ja võitmatu liider ja nüüd maailmameistrivõistlustel potsti lati alt vastu muru. Lahe. Andke mulle selliseid etendusi rohkem ja ma vaatan sporti 0,1 % rohkem. Sport, see on ju tsirkus.