vaba väljak

Täna oli õhtuni kestev tööpäev. Alles natuke enne kümmet sai tulema. Udjasin kohe Vabaduse platsile, sest kella 22-st pidi kogu krempel inimestele tänavalt avatud olema. Jõudsin natuke peale kümmet kohale. Lihtsalt parkimiskohti polnud Vabaduse väljaku ümbruses absoluutselt saada. Lõpuks sain auto Rahvusraamatukogu ette pargitud. Ilutulestikku enam ei näinud, mis ilmselt kogu avamispeo kokku võttis. Ainult auto aknast natuke. Plats oli inimesi murdu täis. Õnneks oli enamus neist lahkumas. Käisin ja vaatasin siis minagi, mis seal kena ja huvitavat on. Nii maa all kui maa peal. No üpris kena oli esmapilgul. Teaduskeskus AHHAA on avatud ja puha. Isegi üks kohvik torkas silma. Parklas olid alles müürid, mis sealt väljakaevamiste käigus välja tulid. Välimuse järgi erilist sotti ei saanudki, kui vanad nad siis õigupoolest on. Samahästi oleks need võidud alles nüüd ehitada. Ühesõnaga iidsust silma ei karanud. Maa all käidud läksin Jaani kirikusse, sest olin enne kuskilt lugenud, et seal mängivad Eesti tipporganistid ja see kõik on tasuta. Nii oligi. Kuni kella 23-ni kestis. Väga ilus ja muljetavaldav oli. Mina kuulsin Andres Uibo mängu. Fantastiline, fantastiline, fantastiline. Pärast seda kooberdasin koju tagasi, sest mida seal ikka üksi tuiata. Pealegi pean homme hommikul juba kella poole seitsmest tööl ka olema. Küll seda vabaduse platsi jõuab päevavalges põhjalikumalt kaeda. Selline päev siis.

luuleöö

Laiskuse piirid on ääretud. Mongoli kõrb on selle kõrval Pirita rand. Aga kuna see nii ääretu on, siis tahaksingi kirjutada ainult ühest. Sattusin öösel suhtlusportaali, Järsku võttis kolleeg ühendust, "Sina ikka veel üleval!" Küsisin, et, miks tema siis ka. Tuli välja, luuletusi kirjutas. Ega ma ei tea, kas tegelikult ka, aga nõudsin ühte lugeda. Andis ka. Suurem luuletuste hindaja ma ei ole, aga lõpp oli naljakas. Tegelikult oli kogu luuletus nii temalik ja ausalt ei oskagi kvaliteedi kohta midagi öelda. Kui et aga, teleinimesed ilmselt luuletavad ja mitte vähe. Kahjuks mitte mina.

jalgpall ja mina, 0:1

Eesti-Brasiililia jalkamängust siis. Lühidalt. Kuna ma eriline spordisõber ei ole, siis jäävad mu teadmised mis iganes spordialalt üsna kesiseks, kui mitte kehvaks. Nii ka jalgpallis. Ma ausalt öeldes ootasin, et brassid sõidavad meie koondisest suhteliselt vabalt üle. Aga platsil käis mingi tsirkus ja ma ei saanudki aru, mis värk on. Eestlased muudkui nügisid, brasiillased muudkui vingusid. Kohtunikud olid nagu olid. Aga vahet pole. Tegelikult, kui nüüd tagantjärele aus olla, siis mäng erilist pinget ei pakkunud. Näha oli, et ladina-ami staarid tegelesid vigastustest hoidumisega ja meie omad ponnistasid nagu ikka. Vastasseis oli ainult ühepoolne. Pealegi, natuke jama on, kui juba ette oli kõigil selline suhtumine, et kaotame niikuinii, peaasi, et mitte väga suurelt. Ja kui brasiillastega mängimine muutub fenomeniks omaette, mitte võiduootus, siis pekki see kõik. Oli ta jee sajandi mäng. Inglastega või venksidega mäng oleks hoopis põnevam olnud. Kõige lahedam oleks, kui me mängiksime USA jalkakoondisega. Mõnna oleks neile pähe teha. Meie unustuse hõlma vajunud riigitegelased ja mõttetud mõttekojad saadaksid järjekordse kirja Obamale. Seekord kaastundeavalduse. Nii, jutt lõppes otsa.

eesti märk

Lõpuks ometi algas sügis. Õnneks ei aeta koolilapsi ega teisi enam kartulipõllule kribulaid korjama. Laar lasi põllumajanduse ju põhja ja nüüd laiavad ääretutel põldudel üksikutele kavalatele ning investeerimispankuritele kuuluvad suurettevõtted, kelle ahne käsi enam meieni ei küündi. Hea on ka see, et saab rahulikult tööellu sukelduda. Ei pea kontoris haledal meelel päkesepaistelist rannailma kiibitsema. Ja lõppude lõpuks pakub rahulolu seegi, et viimaks ometi ei valeta ilm meile. See 3,5 päikesepaistelist päeva suvel võivad inimesed nii lohku tõmmata, et hakkavadki mõtlema, et meie suvi on midagi väärt. Illusioon ja silmapete. Tõde on vilets suusailm, mille peaks igasse Eestit tutvustavasse reklaamivoldikusse ja muusse meie kodumaad esitlevasse infokandjasse kohustuslikus korras sisse raiuma. Tõde teeb vabaks. Ka meid endid. Oleme sellel maal sündinud ja leppigem siis tagajärgedega. Võimalikult valutult. Vanemaid ja kodumaad teadupärast ei valita. Masu ja pimeda aja peatumatu pealetung on selge oht meie vaimsele tervisele. Aga kui juba eelnevalt olukorraga leppida, läheb ehk valutumalt. Võiks isegi uhked olla, et meil selline ilm on. Meil on, aga teil mitte. Paras teile. Nõrgukesed sellised. Te ei peaks päevagi siin vastu. Karastunud kodanike maa. Ilm on vilets, aga selgroog sirge ja nägu naerul. Ma olen kindel, et see kõik töötaks paremini, kui Welcome To Estonia. Vaadake, millise kaasaelamisega jälgitakse nende inimeste lugusid, kes mõnest raskest olukorrast või katastroofist on välja tulnud. Aga meil siin on rahvas, kes aastaringselt sellises olukorras elab ja mis meil viga on. Tublid ja roosad inimesed. Mõned argpüksid ja nõrgad muidugi on, kes alla annavad ja kuskile paremasse kliimasse emigreeruvad. Aga isegi neid tõmbab siia tagasi. Ühesõnaga, tehkem Eesti sitast kliimast meie kaubamärk ja vapiloom. Pekki see reformi retoorika rikkaimast Euroopa riigist, negatiivsele tuleb rõhuda. Elagu Eesti, tema vastik kliima ja hullud, kes selle keskel elavad ning õilmitsevad!

lollus ei ole ravitav

Eile ma jõin natuke alkoholi ja täna on hõre olla.
Seoses selle hõreolekuga hakkasin mõtlema, et miks inimestele meeldivad kollased väljaanded. No lihtne vastus on, et neile meeldib teada staaride eraelust. Kollane toob staarid koju kätte ja teeb nad tavalisteks inimesteks. Uus liik kollaseid staare on suvalised inimesed tänavalt, kes mingil kentsakal põhjusel on kuulsaks saanud. Mõnes saates osalenud, staariga öö veetnud jne. Nende eraelu vastu tuntakse huvi sellepärast, et siis on kelle üle naerda ja kelle arvelt ennast paremini tunda. Mina kollast väga ei tarbi. Mis ei tee mind paremaks inimeseks võrreldes nendega, kes tarbivad. Juba seetõttu, et mu enda elu annab mulle kollase kätte. Tõsi, vahel ma mitte ei naera enda üle, vaid nutan. Ülekantud tähenduses muidugi. Jood näiteks natuke alkoholi ja siis läheb käest ära. Ajad lolli juttu ning järgmine päev kõnnid silmad peos ringi. Masendav. Kas pole kollane ajakirjandus a'la me, myself and I. Pole vaja kroonikast või reporterist kellegi teise eraelu piinlike seikasid lugeda ega vaadatagi. Ise annan endale ainest küll. Üks mu sõber tegi endale augustikuu alkoholivabaks. Mõtlesin, et poleks paha tema eeskuju järgida ja september alkovabaks teha. Tema muidugi ei teinud seda sellepärast, et ta oleks alkoholi tarbinuna lollusi teinud. Minul kipub aga vahel loll jutt suust välja pääsema. Seetõttu olekski vist vaja natuke korralikum olla. Ma veel ei tea, kas ma teen nii, aga sinnapoole kipub küll.
Igatahes tahan kõigilt, kellele ma olen alkoholist joonuna lolli juttu ajanud, andeks paluda. Proovin ennast parandada. Ehk polegi see lollus, vaid ajutine meeltesegadus, mis üle läheb.

nurjunud apelsin

Proovisin nalja pärast kala sidruni asemel apelsiniga küpsetada. Suurt ei toiminud. Tüümian ja basiilik andsid maitse kenasti edasi, aga apelsinimekk ei tulnud esile. Seega saab katse kuulutada nurjunuks. Pipar, sool, tüümianirootsud, basiilikulehed ja kõige peale apelsiniviilud. Ümber mähkisin fooliumi.
Teine nurjunud katse oli suitsujuustuga. Kui sinihallitus- ja parmesan sulasid kenasti, siis suitsujuust mitte eriti. Paprikalootsikus siis. Lõikasin paprika neljaks, väikesteks lootsikuteks ja küpsetasin.
Eile oligi sooja ilma ärakasutamine, kus sütel seeni, paprikat, suvikõrvitsat ja kala küpsetasin.
Seenejalad kasutasin ka ära. Veiniäädikas, granaatõuna kaste, tüümian, sool ja pipar. Paar tundi külmutuskapis ja siis vardasse. Hea suupiste.
Aga jah, varsti nutame ju kõik neid päevi taga, kus t-särgi väel ringi tuiata sai. Nautige viimast suve.

100

Uku Masing 100. Eesti üks suurimaid mõtlejaid. Ilmselt veel mõni aastakümme koguneb, kui temast lõplikult aru saadakse. Minu jaoks eelkõige suur teoloog ja luuletaja. Aga mitte ainult seda.

milledel otsa ei tule Harmageddoni päeva eel.
Kuule, JUMAL pole iialgi andnud teed väsimisse,
TA kõndis yle mägede ja ta jäljed on merel,
aga TA suri, TA suri!
Tõuse yles, inimene, Sina, kel unedest raske turi,
sund istumas verel!
Oleme seemned kesk paotuvat kõtra,
aga nyyd me jalad ei väsi,
pole yhtki enam hääteole nõtra,
ei käskudes valule silitav käsining surma ei ole enam


Vaata, Jumal, mu vaesus on kole
nyyd paisutan pihkudelt maha
ka uimaseks tegeva lõhna,
sest mida kauem hoian teda silmnäo ees,
seda tundmatumaks ta saab

Hakata siin Masingu geeniuse üle polemiseerima oleks liiast. Enamus inimestele on ta mitte keegi. Tundmatu tüüp, kelle nime ollakse vist kuulnud. Kahju. Õukei.

kõik