raisatud elu

See blogikirjutamine on vahel päris raske. Kui tuhin peal, siis pole arvutit käepärast. Ja kui netis istud, siis jälle oled laisk. Mina siis. Kuna tööl on sundseisak, sest ei saa ühte inimest kuidagi kätte, otsustasin midagi kribada. Mõte hakkas seoses palgapäevaga liikuma. Just vaatasin pangaarvet ja ennäe, papp oli sujuvalt kontole ujunud. Rõõm. Ootasin seda raha nagu taevamannat. Lugesin päevi. Rahakoti kriis oli peale puhkust lihtsalt nii suur, et iseendal hakkas endast kahju. Aga palgapäeva ootamise teemal siis. Mõtlesin mõni päev tagasi, et millal see raha tuleb ja saabuks see päev rutem. Mõtlesin ja mõtlesin, kui järsku sain aru kui rumal minust. Mõtted keerasid morbiidseks. Päeva ju tagasi ei saa. Surm tuleb samm sammult aina lähemale ja rõõmsalt oodata mingit päeva on nagu oodata oma elu lõpu lähenemist. Ehk sain aru, et naudi päeva. On, kuidas on, aga rõõmusta, et hing on sees ja tervis korras. Palgapäev on tore, aga mitte kõige tähtsam asi siin elus. Iga päev on imeline. Palgapäeva pikisilmi ootamine teeks nagu sinna vahepeale jäävad päevad tähtsusetuks. Justkui oleks rahatud päevad midagi mitte nii täisväärtuslikku. Tea, kas ma hakkan hipiks muutuma, aga arvan, et tasub nautida igat päeva. Kui on mingi jama, siis tuleb sellele jõudumööda selg keerata ja osata head näha. Vahel on see ränkraske, aga siiski võimalik. Proovida ju tasub. Carpe diem kallid kaimud.