unestapja

Nägin täna öösel nii jaburat und, et isegi ärgates olid emotsioonid laes ja kerge võbin sees. Ühesõnaga, ma olin kuskil kohas, kus oli üsna palju inimesi. Täpselt ei saanud aru, mis koht see on, aga siseruumides ja üsna palju rahvast oli ka. Korteri moodi paistis olevat. Inimestest ma kedagi ei tundnud. Peale ühe. See mulle kallis inimene pani minu silme alla ühe võtme kuskile kapi sees olevasse avausse. Siis millegipärast oli vaja see võti uuesti üles leida, aga kuidagi oli see raskendatud. Justkui ei tohtinud võõras kohas asjades sorida. Jabur on see, et ma ju nägin, kuhu see võti pisteti, aga kui olin kelleltki palunud, et kas ma võin otsida, siis ei leidnud kuskilt üles. Otsisin mitmest kohast, aga samas teadsin täpselt, kuhu avausse võti pandi. Ja ei otsinud õigest kohast sellepärast, et pidi nagu midagi varjama. Jälle ei tea, mida. Lõpuks otsisin õigest kohast, aga seal oli igasugu nodi ja teisigi võtmeid ning ei leidnud seda võtit kuidagi üles. Aga meeleheitlikult oli leida vaja. Siis võtsin ühe suure kuulipilduja kuskilt, läksin seina äärde ühe laua taha ja võtsin rahulikult laskepositsiooni sisse. Kusjuures ruumis ei teinud mitte keegi sellest välja. No ja siis hakkasin täiesti külma rahuga inimesi maha laskma. Sihtisin ja muudkui andsin tuld. Seda kusjuures ei näinud, kas inimesed kukkusid ning verd ka ei näinud. Lihtsalt tulistasin ja teadsin, et inimesi. Kõik oli nagu mängult. Inimesed, automaat ja mina, aga laske ei kostnud, laipu ja verd ei näinud. Aga teadmine oli, et tapan inimesi. Lõpuks toas olnud vist põgenesid, sest äkki polnud enam ühtegi inimest ruumis. Laipu ka põrandal polnud. Hakkasin siis uuesti meeleheitlikult võtit otsima, kuigi jube hirm tuli peale, sest teadsin, et politsei ründekomando jõuab kohe kohe kohale ja mind lihtsalt lastakse maha. Teadsin, et jõuaksin veel põgeneda, aga millegipärast jäin ikka meeleheitlikult võtit otsima. Meeletult õudne tunne oli, et kas siis need ongi minu viimased minutid elada. Tohutu süütunne oli ka, et sellise asjaga hakkama sain. Mäletan, et mõtlesin veel, oleks see uni, oleks see ometigi uni. Võtit ma igatahes ei leidnud ja politseid ei jõudnud ka ära oodata. Ärkasin üles. Aga ikkagi oli tohutu süütunne peal ja alles mingi aja pärast sain aru, et see oligi tõesti uni ja jäin uuesti rahunenult magama. Ja kui päriselt üles ärkasin, siis oli uni ikka nii selgelt, ja on siiani, meeles. Kohutav. Ma loodan, et see ei tähenda midagi ning selle õuduse sünnitas lihtsalt mu mõistus. Ei taha selliseid unesid näha. Kuigi mul on veel üks unenägu, mida ma olen mitu korda näinud. Nii aastas korra või kaks tuleb ta magades külla. Ma tean, et olen kellegi ära tapnud ja mul on meeletu süütunne. Ühelt poolt ma kardan, et jään vahele. Teiselt poolt painab see, mille olen korda saatnud ja kunagi, kui see välja ei tule, pean süütundega surema. Nokk kinni, saba lahti situatsioon. Selles unes ma ei tea, kelle ma olen ära tapnud. Samuti ei tea, kuidas ma tapsin. Igasugunegi info selle kohta puudub. Lihtsalt on teadmine, et olen seda teinud. Ja see uni on samuti jube frustreeriv. Samas vihkan ma vägivalda ja tapmisega ei saaks ilmselgelt hakkama. Huvitav jah, miks mõnikord unes deemonid ellu ärkavad. Aga rõõmsaid ja helgeid unenägusid vähemalt teile. Loodetavastu mulle ka muidugi.

jookseb käima

Uus töö ja uus koht on mu vastu olnud lahked. No tegelikult pole see päris uus töö ega uus koht, sest vahetus toimus lihtsalt sama maja ja kollektiivi sees. Vahetus korrus ja inimesed. Osakond ühesõnaga. Ja on olnud tore. Mõningad tagasilöögid on olnud, aga selle võib julgelt õppimis- ja kohandumisaja alla kanda. Igatahes on hea meel, et üks etapp läbi sai ja uus algas. Tõsi, nüüd on mu nädalagraafik täiesti sassis. Minu nädalavahetus on esmaspäev ja teisipäev. Mis muidugi ei tähenda, et ma reede või laupäeva õhtul mõnele üritusele ei ilmuks. Kui ikka on väärt asi, siis ma osalen. Aga omajagu harjumist uus graafik nõuab. Et siis rahul rahul rahul.

Muidu on elu suht sündmustevaene. Oma isiklikest kannatustest või rõõmukiirtest ei hakka kirjutama. Nii nagu pimedus äratab meie sisemised deemonid, teeb seda mõnede asjade meenutamine minevikust. Aga sama skeem toimib ka meeldivate hetkede elustamisel. Maailm on imeline, kummaline, ümmargune, värviline...

Lõpetuseks. Valimistest praegu rääkida ei viitsi. Tsau.

stopp talv

Talvest ka. Ma olen sel talvel üritanud mitte viriseda lume, külma ja pimeda aja üle. Aga nüüd on mõõt täis. Kaua võib. Seda lund on lihtsalt liiiiiiiiiga palju saanud. Ma muidugi ei peaks teede üle virisema, sest Savisaar puhastab mu uulitsat päris usinasti. Ei saagi aru, kas trammitee pärast või on see tänav mingil muul mulle teadmata põhjusel lumekoristusel prioriteediks. Vot ei tea ega oska aimata ka, miks. Aga igal pool mujal, tänavad on muutunud ühesuunalisteks, jalakäiad peavad ukerdama sõiduteel ja katusel varitseb surm. Ühesõnaga, ma ei ole talveinimene. Sügiseinimene ka mitte. Kevad, oma lõpus eriti, on lahe. Aga seda seetõttu, et ma tean, mis sellele järgneb. Suvi mu arm. Aga proovime ellu jääda, küll see talv ükskord otsa saab. Peame vastu.

Ja kolmandaks väike repliik. Või siis ohkimisrubriik. On asju või inimesi, millest või kellest loodad üle saada, aga kuidagi ei tule välja. Pinguta mis pingutad. Ja ausalt öeldes ma ei saa aru, miks. Kas see ongi elu. Või hoopis, see pole elu. Äkki on see märguanne, et sa oled valesti valinud. Valesti elanud. Valele teele keeranud. Valesti otsustanud. Kui auto armatuuril punane lambike rikkest märku annab, siis sa ju lased selle korda teha. Või kui kuskilt valutab, siis ravid. Segane jutt, aga sellised tunded ja mõtted mu sees keerlevad. Ja eks tuleb ka nende asjadega tegeleda. Vähemalt proovida nii, et ei tee iseenda elu keerulisemaks. Kuid samas, lihtsamaks ka kuidagi ei saa. Tee või otsusta kuidas tahad. Elu elu elu. Aga olgu, siin kohal punkt.

nuti

Paris age nutitelefon. Kui eestikeelse klaviatuuri ka saaks ekraanile. Nuti esimene blogisissekanne.

vana uus, uus vana

Vana aasta läks ja õhtu tuli Estonia teatri ees, kus rahvamass kultuuripealinna ja euro saabumist tähistasid. Meid huvitas Estonia juures muidugi see, kuidas Ansip oma eurod automaadist välja võtab. See toimus piiratud alas, kuhu lasti ainult ajakirjanikke ja nö V.I.P.'e. Meil akrediteeringut polnud ja küsisime ühe politseiniku käest, kas meie kui ajakirjanikud võime sisse saada. Too lasi meid rõõmsasti sisse, aga siis kargas üks patsiga julgestuspolitsehärra ligi ja hakkas kärkime ja ülbitsema, et meil sinna asja pole. Saatejuht hakkas talle vastu vaidlema ja ütles, et meil on selle panga luba, kes selle rahaautomaadi sinna üles sättis. Mis oli muidugi vassitud. Loomulikult see jõustruktuuri esindajat ei huvitanud ja ta tahtis meid välja kihutada. Juba oli hirm nahas, et jääme soovitud kaadritest ilma. Ma siis sekkusin ja seletasin talle rahulikult, kes me oleme ja mida me tahame. Tirisin taskust Euroopa Ringhäälingute Liidu pressikaardi välja ja see töötas. No ja siis me seal passisime ja filmisime. Kell 1 öösel lõpetasime võtte, kobistasime telemajja ja magama sain kell 3. 2011 aasta esimesel päeval olin juba kell 11 Järve Selveris võttel. Elagu mu töö, kus riiklikud pühad ja nädalavahetused ära sulavad ja tööpäevadeks muunduvad. Aga pole hullu. Mulle mu töö siiski meeldib. Hoolimata kõigest. Selline aastavahetus siis.

Nüüd te küsite, et kuhu jääb 2010 aasta kokkuvõte. Selle jaoks võtan veel hoogu. Aga küll ta tuleb. Kasvõi ainult mulle endale lugemiseks.
Kohtumiseni.

töööö

Täna tööl, homme tööl ja ülehomme ka tööl ja üleülehomme ja üleüleülehomme jne. Mis tähendab, et vana aasta traditsioonilist ärasaatmist ei toimu. Ja kõik tänu eurole. Aitäh talle. Loodetavasti saab teda mul palju olema.

Üleüldse peaks siin oma aasta kokku võtma, aga lükkan vist homsesse. Nii palju võib öelda, et on olnud dramaatiline aasta. Juhtunud on väga häid asju, aga väga halbu ka. Kahjuks. Tööelus toimus suur muutus. Aga ka inimestega on olnud asju. Nii häid kui halbu. Ka kahjuks. Aga pikemalt ehk homme. Au revoir.

talv

Ilmselt nagu kõik teised, ei suuda ma enam mõista, kuhu see lumi kõik ära pannakse. On teda siis nii palju vaja. Täna jäin autoga oma hoovi kinni ja pidingi trammiga tööle tulema. Pole just väga lõbus. Kui nii edasi läheb, siis polegi enam vaja roheliselt propageerida ühistransporti. Nii ehk naa kolivad kõik trolli-trammi-bussi üle, sest autoga on võimatu ja suisa ohtlik linna vahel seigelda. Tänavad on muutunud ühesuunaliseks ja mitte keegi ei tea, mis suunaliseks konkreetselt. Seisad mõne tranduletiga vastamisi ja põrnitsed. Ei saa aru, kumb nüüd teed peab andma ja kuidas üldse teed anda kui mõlemal viiemeetrised hanged kõrval kõrguvad. Ma ei hakka kordama, et talv pole mu lemmikaastaaeg, aga see läheb nüüd küll üle igasuguse piiri. On see nüüd kliima soojenemine või vastupidi, aga kui nii edasi läheb, peab nii riigi- kui kohalike omavalistuste eelarvetesse joonistuma uus rida - lumekoristustööd. Tänan tähelepanu eest.