stopp talv

Talvest ka. Ma olen sel talvel üritanud mitte viriseda lume, külma ja pimeda aja üle. Aga nüüd on mõõt täis. Kaua võib. Seda lund on lihtsalt liiiiiiiiiga palju saanud. Ma muidugi ei peaks teede üle virisema, sest Savisaar puhastab mu uulitsat päris usinasti. Ei saagi aru, kas trammitee pärast või on see tänav mingil muul mulle teadmata põhjusel lumekoristusel prioriteediks. Vot ei tea ega oska aimata ka, miks. Aga igal pool mujal, tänavad on muutunud ühesuunalisteks, jalakäiad peavad ukerdama sõiduteel ja katusel varitseb surm. Ühesõnaga, ma ei ole talveinimene. Sügiseinimene ka mitte. Kevad, oma lõpus eriti, on lahe. Aga seda seetõttu, et ma tean, mis sellele järgneb. Suvi mu arm. Aga proovime ellu jääda, küll see talv ükskord otsa saab. Peame vastu.

Ja kolmandaks väike repliik. Või siis ohkimisrubriik. On asju või inimesi, millest või kellest loodad üle saada, aga kuidagi ei tule välja. Pinguta mis pingutad. Ja ausalt öeldes ma ei saa aru, miks. Kas see ongi elu. Või hoopis, see pole elu. Äkki on see märguanne, et sa oled valesti valinud. Valesti elanud. Valele teele keeranud. Valesti otsustanud. Kui auto armatuuril punane lambike rikkest märku annab, siis sa ju lased selle korda teha. Või kui kuskilt valutab, siis ravid. Segane jutt, aga sellised tunded ja mõtted mu sees keerlevad. Ja eks tuleb ka nende asjadega tegeleda. Vähemalt proovida nii, et ei tee iseenda elu keerulisemaks. Kuid samas, lihtsamaks ka kuidagi ei saa. Tee või otsusta kuidas tahad. Elu elu elu. Aga olgu, siin kohal punkt.