jätame ära 2008

Ja ongi näpupidamatus:D Aga jõudsin täna mingil veidral kombel otsusele, et kavatsen järgmisel nädalal loobuda ühest väga halvast harjumusest. Ammu olen kavatsenud ja olen seda korra ka suutnud ning ehk läheb nüüd õnneks. Lõplikult. Hoidke pöidlaid.

kinovaba ajastu lõpp

Tundub, et mind on tabanud näpupidamatus, kui lühikese aja järel täna juba teise (ja ma pole kindel, et see viimaseks jääb:) postituse blogisse poetan.

Lugesin, et ilm pidi tormiseks minema. Jama, sest kavatsesin homme maale minna. Kuni teisipäevani pidi möllama. Ei teagi, kas karta või kahetseda. Vaatame, mis hommik toob.

ETV-st jookseb praegu Meister ja Margarita. Venksid on ikka jube hea asjaga valmis saanud. Õnneks on mul see DVD kujul ka olemas. Kunagi teen vaatamismaratoni. Ja muidugi näitlejatööd!!! Vladislav Galkin ja Anna Kovaltšuk jne.

Väike tormihoiatus ka. Ilmselt lähen täna kinno. Üle pika aja. PÖFF tõmbab vaikselt tuure üles ja eelmise aasta tuimus on üle läinud. Mis tähendab, et sel aastal kavatsen mõnda asja siiski väisata. Eks näis, kuidas piletitega lood on. Selle pisisasjaga peab leppima, et vahel jäävad tühjad pihud. Ei tea, kas jõuan, aga Kosmoses on täna kell 16:30 "Skin". Kell 18 on sealsamas "Ben X". Sellele vist jõuan. Kell 21:30 on Kosmoses ka "Seinte vahel", mis tundub küll huvitav, aga seda lähen esmaspäeval vaatama. Sellised plaanid siis. Püüan edaspidigi eelinfot anda, sest majanduskriisi ajal kulub meile kõigile üllatustevaba elu marjaks ära.

Nüüd dušši alla ja siis hopsti punuma.

Väike traditsiooniline PS. ka.
Mitte kunagi varem, kui lapsepõlv välja arvata, pole ma suutnud nii heade silmadega maailma vaadata. Hoolimata sellest, et mõne asja pärast on kurb ja tundub, et ma ei saa midagi muuta. Kallid-paid-ja-musid teile.

seebiooperite kõhulahtisus

Üks asi on hästi. Ma hakkan terveks saama. Aitab küll eksole. Panin praegu kraadiklaasi kaenla alla ja vaatan, mis ta näitab.

Läksin ikkagi eile sünnipäevale. Kuigi mõtlesin, et peaks kodus teki all vedelema, sai lõpuks kangekaelsus minus võidu. Ja hea oli, et sai. Täna tunnen ennast väga hästi ja enesetunne on suurepärane. Mentaalselt ka. Kas see on ainult hetkeseis ja pärast on jälle halvasti, ma ei tea, aga tahaks uskuda, et kõik on korras. Muidugi kõri on natuke valus, aga see läheb mööda ja on kõige väiksem mure.

Eilsest sünnipäevast. Tore oli. Süntari toimus Kultuurikatla luuletornis. Sellesama kurikuulsa Savisaare hääletamismasina südames. Palju inimesi oli, keda pole ammu näinud ja oli jube tore nendega suhelda. Kui sealt jalga lasin, olin valmis linna peale seiklema minema, aga õnneks nii ei läinud. Korraks nagu oli tahtmine, aga kui taksosse istusin ja koju jõudsin, sain ise ka aru, et see oleks ilmselt liiast olnud.

Enne sünnipäeva olin ka tubli. Käisin tööl ja õnneks oli preili V. nii hea, et oli nõus natuke minu töö juures ootama ja mind transama. Viis mind veel poodi ja pärast koju. Tänud talle. Ei oleks tahtnud talveilmaga ühistranspordiga liigelda. Aga jah, kuidas see jutt eelnevaga kokku läheb? Sünnnipäevale minek oli ju talveilmaga embamine. Sisetunne oli lihtsalt selline, et pole hullu ja kõik saab korda. Nii ka läks, nagu ma eespool raporteerisin. Nii palju siis eilsest.

Üleeilsest ka. Käisin Tricky kontserdil ja see oli väga üllatav kogemus. Tänud maaletoojale siinjuures, kes pääsu võimalikuks tegi. Pluss üks oleks ka võimalik olnud, aga kui plussi pole, siis pole. Tricky oli täiesti nähtus omaette. Läksin sinna väga suure eelarvamusega, sest mitte kõik kõrgeltkiidetud artistid pole minu maitsemeelt mööda. Ja lauskiitmine ei lähe mulle ka korda. Kuid Tricky oli täiesti eriline. Ma ei oska isegi tema muusikat kuskile liigitada. Ainult mõni lugu - 3-4 - oli selline, mille peale oleksin raadiojaama vahetanud. Artistina oli ta ka päris äge. Pidžaamapükste väel, palja ülakehaga, aegajalt tegi rahva poole seljaga seistes suitsu. Püherdas maas ja puha. No mitte, et see mingi näitaja oleks, aga see toimis. Kontsert lõppes Motörhead'i "Ace of Spades'i" looga. Rahvas lasti lava peale tantsima ja bänd muudkui küttis. Ma ei tea, kas tuli veel lugusid, aga sel hetkel ma irdusin kontserdisaalist. Selline oli siis minu neljapäev.

Täna on, kordan veel kord, väga hea olla. Olge tublid musirullid.

PS. Kui teil on küsimus, miks mu sissekannete pealkirjad teemast mööda on, siis mul puudub sellele igasugune selgitus.

sõpside aktviseerimine

See blogipostitus on seemne saanud ühe sõbra blogisissekandest, mis räägib sellest, et vahel on neis asjus, mida ise ei oska, abi vaja. Mis blogi ja kes, pole oluline. Ma lihtsalt ei kirjuta siin teistest isikuliselt. Juhul kui, siis vahel harva. Kui see on põhjendatud. Kuid see selleks. Hakkasin mõtlema, et kui palju ma ise või teised minult abi küsivad. Haruharva. Tavaliselt küsitakse mõnda telefoninumbrit ja kõik. Aga võiks hoopis rohkem. Selleks ju sõbrad ollaksegi. Ja kui saad ja suudad aidata, kuid ei tee seda, siis mis sõprus see on. Ma ei kutsu siin muidugi üles sõprust proovile panema, aga miks me abi ei küsi? Vist seepärast, et me arvame, et see on teisele kurnav. Või on meis see ugrilik jonnakus ma saan ise ka hakkama. Küllap mõlemat. Aga pole ju võimalik, et me kunagi abi ei vaja. Pigem ei oska me seda küsida või ei taha lihtsalt küsida. Kuid me oleksime hoopis rohkem lähedased, kui teineteist aitaksime. Võtame või vabatahtliku tegevuse laiemalt. (Ma lihtsalt olen selles praegu peadpidi sees ja minu arvamus neist kõigist on üüratult kasvanud. On nad siis kodu- või välismaised kodanikud.) See muudab inimesi. Õpetab mõistma maailma ja nägema inimeste vajadusi. Samamoodi aitaks sõprade aitamine meid rohkem teineteist mõista. Eelnenud jutu alla käivad ka pereliikmed ja lähedased sugulased muide.

Moraali vist ei pea lõppu panema, see on niigi selge. Eksole sõbrad.


Ei maksa vist lisada, et see on nüüd väike nali ainult.

tali-ban

Talv on käes nagu niuhti. Külm ja vastik. Nüüd te küsite, et millest selline sallimatus. Aga sellepärast, et meie talv ei oska olla. Ei oska olla selline ilus, miinus 3-4 kraadi juures püsiva ilusa lumega talv. Meie talv on tujukas, nagu peast blond beib, kes raamatuid ei loe, sest tal on niigi mõtteid peas. Ta on nagu teismeline, kes nabajopet kandes tervise tuksi keerab. Ta on ebastabiilse närvisüsteemiga tujukas egoist, kelle jaoks teistele mõtlemine ja teistega arvestamine on täiesti arusaamatu tegevus. Empaatiavõime ja emotsionaalne intelligentsus tal lihtsalt puudub. Ta ei mõista, et me ei taha sumbata lörtsistel tänavatel, kingad jääkülmast veest nõretamas. Ta ei saa aru, et tuleb õigel ajal tulla ja õigel ajal minna. Ta ei taipa teha paljusid asju, mida viisakad inimesed teevad. Seda, mille peale on rajatud meie ühiskonna tuhandete aastate pikkune eksistents ja olemasolu. Et püsiväärtused on nurgakiviks, mitte nendest kõrvalekaldumine. Meie talv on lihtsalt ärahellitatud aastaaeg. Ta teab, tal on trumbid tagataskus, millega ta nagu kunstküünte või silikoonrindadega vehib. Või siis ülearetatud muskulatuuri või uue BMW-ga, kui nüüd võrdõiguslikuks minna. Võtab irvitaval ilmel jõulud, aastavahetuse, suusarajad, laste liumäe, lumememmed ja mida kõike veel tagataskust välja ning lehvitab irvitades meie silme ees. Ta teab, et tahtejõuetu ja nõrk inimene ei suuda ilma nendeta. Talv teab, et inimesed on oma stereotüüpide ja traditsioonide orjad. Kuid ometigi võiks me ennast kätte võtta ja talvele tema koha kätte näidata. Võiksime näidata, et palm kõlbab ka jõulupuuks, et vastlaliugu saab teha ka spaa keerlevas torus, et lumememme saab ehitada põhust, et aastavahetus t-särgi väel rannal piknikku pidades on sama väärtuslik kui lumehangede vahel jne. See ehk paneks talle aru pähe. Kuid ma olen realist. Inimene on nõrk. Ta ikka usub, viimase hetkeni usub, et teine end parandab. Talv, mu sõbrad, on parandamatu. Ja põhisüü sellest lasub meil endil. Kena, järjekordset tujukat ja manipuleerivat talve teile mu kallid.

elu mõte

Pealtnägijas näitab praegu lõiku isa Vissarionist. Huvitav. Piibel räägib valeprohvetitest päris palju. Matteuse evangeeliumi 24. peatükis on kirjas:
Kui siis keegi teile ütleb: "Ennäe, Kristus on siin!" või "Ennäe, seal!", ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud. Kui teile siis öeldakse: "Ennäe, ta on kõrbes!", ärge siis minge välja; "Ennäe, ta on kambrites!", ärge siis uskuge!
Eks ta ole. Religiooni teemal on raske vaielda. Usk on selline asi, mille olemise või mitteolemise üle inimesed kohut mõista ei tohi. Kuigi me kipume. Ka mina. Inimese usk, mis iganes religioon see ka pole, pole minu jaoks probleem. Halvaks lähevad asjad siis, kui teisi halvustama hakatakse. Ometigi. Kõigil nn raamatureligioonidel on oma arusaam teistest uskudest. Enamasti kuulutatakse need valereligiooniks. Ja kuidas see teisti olla saabki. Aga, kui religioon jutlustab armastust, siis peaks kogu suhtumine olema selles võtmes. Kui see puudub, on asi kurjast. Teine asi, mis mind närvi ajab, ja ma olen sellest ka vist varem kirjutanud, on see, kui kritiseeritakse aga endal puuduvad igasugused teadmised kritiseeritavast. Eestis on see massiline. Kogu see jutt inkvisitsioonist, raudrüütlitest jne, on puhas lollus ja harimatus. Ei hakka siin ajalugu lahti seletama, aga stereotüüpsed arvamused meie ümber on ikka totaalselt puusse. Kuid eks minulgi on armastavat suhtumist vaja. Lõpetuseks ütlen, et ma pean lugu inimestest, kes otsivad. Kas nad alati leiavad, aga otsiv inimene näeb endast kaugemale. Elu müsteeriumi üle mõtsiklemine on üks parimaid ennast arendavaid tegevusi. Jõudu teile selles.

haiguste ravi, kontrollitud

Ei ole võimalik, et üks inimene on kaks päeva järjest haige. Nohu ja köha on väga nõmedad. Öösel vähkresin ja ärkasin kogu aeg üles, sest vahepeal oli tunne, et ei saa nagu hingata. Praegu, kuigi kell on juba 12 läbi, on padja nägu peas ja magamatuse tunne. Peab siis teemaratoni korraldama. Meega kuum tee ja soe tekialune. See on minu saatus täna. Tõsi, tööl pean ikka korraks käima. Üks koosolek toimub ja selles osalejad ei ole ainult minu maja inimesed ja nad ei saa iga kell tulla. Hõivatud tüübid noh. Aga küll ma terveks saan. Hoidke ennast ja ärge unustage, et peab soojalt riidesse panema.