autu

Teen lühidalt, sest hakkan kohe kontserdile lendama.
Auto on siis ostetud. Tehtud. Saab lõpuk liikuma. Jejejejeeeeee. Panen mõned pildid ka. Tõsi, need on eelmiste omanike tehtud ja olid auto24 müügikuulutuses.



Olge tublid ja ärge suve maha magage.

siin ma läen, olen valind tee

Varsti hakkan siis minema. Kui kohale jõuan, pigistan ühe silma ja kõrvad kinni ning tüürin sinna kuhu vaja. Ühe silma sellepärast, et kinnisilmi kulgemise oskused on mul enam kui nadid. Aga miks ma nad kinni panen? Sellepärast, et Õllesummerit mitte näha. Ma olen ju ometigi peen ja peps inimene, kelle jaoks see üritus on fuih fuih fuih eksole. Lähen sellesse matsluse pessa seepärast, et Dahlingut kuulata. See on hea ja tore bänd ning kui tasuta saab, siis tuleb minna. Pärast seda vutt-vutt koju, sest homne päev algab varakult ja on täis palju paberimäärimist. Kell 9 pean olema juba pangas, siis 10.45 hambaarst, seejärel veel ühte panka jne jne jne ja ilmselt ka siis ARK-i ja ega ma täpselt ei teagi, mida kõike veel auto ostu juures tegema peab. Aga loodetavasti pangahärrad või- tädid juhatavad. Kurb on muidugi see, et lisandub uus raharöövel. Kuid ma olen vapper ja käin usinasti tööl, küll siis hakkama saan. Ja millal eesti mehed enne hätta on jäänud. Ei kunagi. Adrakured pihku ja edasi. Kõrvad tuules lehvimas pappi aina tuleb.

hopsti hopsti hüppas raha järgmise künka taha

Käidud. Tehtud.
Kõigepealt hommikul kohe padavaid piletilevisse, et endale selle suve ühe kõige ägedama kontserdi pääse lunastada. Aga kõigest järjekorras. Õnneks ärkasin suht vara ja tuli meelde, et Sigur Rós'i pileteid hakatakse täna müüma. Esimesed sada pääset müüdi 495 eesti raha tükk. Mina nende hulka enam ei mahtunud. Kuigi kellaaeg ei olnud teab mis hiline. Pidin 100 raha rohkem välja käima. Ei imesta, kui kontsert üsna käpelt välja müüakse. Samas, kes neid eestlasi teab, ega see Meie Mees pole. Enamusele võib Sigur Rós'i nimi sama palju tähendada, mis opossumile perekonnaõpetus või kunstkõrbenud ihu ja geelküüntega tibile armastusabielu. Igatahes on minul pilet taskus ja meel rahul. Kujutan ette neid, kes endale juba Riia või Helsingi kontserdi piletid olid ostnud. Vaip alt. Ma ise olin peaaegu Riiga minemas.

See tehtud siirdusin kaubanduse rüppe. Olin ammu ühtesid edevaid papusid nillinud ja avastasin, et ale on nende hinna poole võrra väiksemaks söövitanud. Tegin südame kõvaks, lukustasin terve mõistuse hääle ja omastasin teatud hulga vabariigi rahatähtede eest selle, mida ihaldasin. Nõrk olen. Enam ei lähe poe ligigi. Eestis ma mõtlen, sest laupäeval pean Helsingis seda nii ehk naa tegema. Aga siin nad on. Igast asendist, palun.

automaailm

Ei taha ära sõnuda, aga kui kõik hästi läheb, saan homme uue neljarattalise kätte. Kui kõik paberid aetud saab muidugi. Tegemist ei ole tegelikult päris uue, vaid kasutatud tranduletiga. Neli aastat turjal. Päris uut ei jõua ega taha ka. Hoidke pöidlaid, et enam mingit jama vahele ei tuleks.
Panen väikese vihje ka üles.


Autodega on selline lugu, et mul pole neid eriti palju olnud. Esimene oli isa ostetud Moskvitš 412. Väga hea ja hästi hoitud auto oli. Üks tüüp oli loteriiga võitnud ja sõitis umbes 200 kilomeetrit ning põrutas kraavi. Autoga midagi ei juhtunud, aga lotovõitja otsustas, et tema enam ei sõida. Pani Mosse küüni heinakuhja alla. Paps kuulis, et tal auto vedeleb ja ostis ära. Odavalt sai vist, kuna nad viskasid koos viina. Aga täpselt ei tea. Igatahes, kui ma olin load saanud, siis kinkis ta selle mulle. Nagu ma ütlesin, oli see sisuliselt tutikas auto. Ainuke viga, et tal polnud turvavöösid. Ja neid polnud kohe tehase poolt ette nähtud. Jabur eks. Mosse ise oli helesinist värvi. Parim võimalikest:))) Selle auto elu lõppes, kui üks mu tuttav ta Tallinn-Pärnu maanteel katusele keeras. Mina ise magasin sel ajal kõrvalistmel. Kusjuures kiirus oli väike ja ma siiani imestan, kuidas tal see üldse õnnestus. Igatahes jäi peale seda auto seisma ja remont venis igasuguste sosseppade tõttu ning eks ma olin väga noor ja hoolimatu ka. Auto ise nägi välja selline. Minu oma oli muidugi värskema välimusega.

Kõiki autosid üles lugeda oleks mõttetu, aga kahte erilist lemmikut tahaksin veel ära mainida. Esimene oli Saab 900. Absoluutne armastus. Hea auto, mistõttu mul on siiani nõrkus Saabide vastu. Kuna ta oli valget värvi, siis sai ta nimeks Valge Nool. Tema elu lõppes sellega, et vargad käisid teda rüüstamas ja ei piirdunud ainult automakiga. Müüsin ta ühele fännile juppideks maha. Välja nägi ta selline.

Teine lemmik oli põrnikas. Volkswagen Superbeetle. Sellega sain ma üsna vähe sõita kahjuks. Midagi temaga juhtus ja kuna ma olen üsna vilets asjade putitaja, seisab ta siiani maal vanemate juures maja õuel. Peaks vist mõnele fännile ära andma. Selle autoga oli lahe sõita. Lapsed lehvitasid tagaaknal, kui vanemad autoga mööda sõitsid ja üldse oli ta jube armas. Oli(on) apelsinioranž. Nägi välja selline.

Mõistagi pole nii Mosse, Saabi kui põrnika pildid minu autodest, vaid internetist kougitud.
Sellised lood autodega siis.

jah

Sigur Rós Tallinnas.

puu taga ilvest

Nüüd on juba palju jahutud selle üle, kas president Toomas Hendrik Ilves käitus soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis õigesti või valesti, kui ta Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi provokatiivse sõnavõtu peale koos kaaskonnaga provokatiivselt saalist välja marssis. Kõigepealt tulid ilusad sõnumid, kus Ilves kohtub Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga ja ehk hakkab suhetest idanaabriga asja saama. Ega keegi ei uskunud, et paugupealt, aga noh, kohtumine on ju ka iseenesest tore. Eriti võttes arvesse, et Vladimir effessbešnik Putin ignoreeris meie riigimehi täiega. Ja siis pauhh, Ilves näitab iseloomu. Ma ei taha võtta kohtumõistja rolli, aga minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli lahkumine viga. Nii palju sirgeselgsust oleks võinud Ilvespoisil olla, et jura ära kannatada ja siis spontaanne pressikonverents anda, kus oleks oma vaatenurga edastanud. Riigipead on sellistel üritustel alati meedia maiuspala ja sõnum oleks kindla peale ringlema läinud. Aga see selleks. Mind Ilvese selline käitumine ei üllatanud. Kui meie president üldse millegi ebameeldivaga silma paistab, siis on see teatavat sorti apaatsuse looriga varjutatud arrogantsus. President lihtsalt ei viitsi või ei pea vääriliseks arendada sellist suhtlust, mida säravatelt riigimeestelt oodatakse. Ma ei kahtle tema intellektuaalsetes võimetes, aga elevanduluust tornis passides läheb see lihtlabaselt raisku. Muidugi, kui inimene ikka ei viitsi, ei taha, ei oska korralikult suhelda ja kommunikeeruda, siis sundida ka ei saa. Kõik pole kosmonaudid. Ja kui nüüd asjale punkt panna, siis ega selle presidendi ajal suhetest Venemaaga asja ei saa, sest Ilvese soovimatus idapoolsetega ja üldse tema jaoks vähemtähtsatega kompleksivabalt suhelda on ammuteada fakt. Mäletate veel, kui ta välisministrina andis vene ajakirjanikele pressikonverentsi rätsepaasendis laual istudes. Jah, ajakirjanikud olid provokatiivsed, aga kas tipppoliitik saab endale kõike lubada. Kahtlen. Või Wall Street Journal'ile intervjuud andes öeldud surematu lause Balti ühtsuse kohta, "I don’t feel like a Balt. And who fuck are they to tell me how I should feel?" Seda viimast ütlust "who the fuck are the balts" olen ma minevikus pidanud päris palju lätlaste ja leedukatega kohtudes pehmendama. Ehk mida ma öelda tahan, on, et Ilvese iseloomuomadused ei tee teda suureks riigimeheks ega välispoliitiliseks võtmefiguuriks, nagu teda valides usinalt loodeti.
(postimees.ee)

magamiseelne pomin

Kuna ma teatud minust mitteolenevatel põhjustel pean veel linnas konutama, otsustasin jalad tagumiku alt välja tõmmata ja inimesi vaadata. (Linnast põgenemiseks mu isiklik trandulett lihtsalt ei kõlba, kuna ülevaatus on ajale jalgu jäänud.) Poodi ei kavatsenud minna, aga kuna vahepeal hakkas vihma kallama, siis põikasin Viru keskusesse sisse. Natuke jalanõusid, aga peamiselt musakandjate uudistamist. Midagi ei ostnud. Ei viitsi. Kuna lähiajal väisan Ikeat, siis teen ilmselt ka teistes Helsingi poodides väikese tiiru. Kas sel nädalavahetusel või järgmisel. Sõltub. Aga jalutasin linnas ja suht igav oli. Vabaduse väljakul tegin paar õllet, kuulasin purjus klientide möla ja kobistasin lõpuks koju. Jõudsin pärale ja kujutage ette, nii kui diivanile pikali heitsin, jäin magama. Nagu beebi. Ja magasin nii umbes 4 tundi jutti. Ei tea, kas asi on varases ärkamises, aga päevane uni pole mulle tegelikult kunagi sobinud. Ma tunnen ärgates ennast lihtsalt päris pikka aega suhteliselt halvasti. Pean kohe mingit kuuma jooki saama. Pärast vaatasin "Elizabeth I". Lahe film oli. Helen Mirren, Jeremy Irons jne. Pikk oli ka teine. 22.45 hakkas peale ja kestis kuni 02.25-ni. Peaaegu neli tundi. Tegelikult oli tegemist kahe järjefilmiga, mis koos ära näidati. Kuid olgu, kell on juba 3, peaks vist horisontaali kobima. Head ööd ööbikud.
Üks asi veel.
Keegi siiski ei helistanud päeva jooksul:))) See võib tähendada:
1. keegi ei loe seda blogi
2. mul lihtsalt pole sõpru
3. on, aga ma olen selline siga, kellele keegi ei tahagi helistada
4. keegi ei tea mu numbrit
5. midagi veel, mida ma oma rumaluses ei tea lihtsalt
kuid mis seal ikka, eks pean ise omad asjad ära tarbima, mis pole üldsegi halb idee.
Olge tublid ikkagi ja ärge mõelge, et ma... , see pole tõsi, inimeste mõttemaailm on sageli sakilisem kui elu ise. Musi.
Ja head juulikuud kõigile!