tahaks kobiseda 2

Täna iseenda kallal. Ma sain maailma peale vihaseks, inimeste peale sealhulgas. Miks nad käituvad vahel nagu isekad sead. Samas hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin enda närvirakke raiskama inimeste isekuse peale. Minu vihastamine näitab jällegi ju mu enda isekust. Tuleb üle olla. Ainult, et vahel on kergem rääkida kui teha. Proovin. Kuna nädalavahetus toob mitu sünnipäeva, siis näeb inimesi, kes on toredad, ilusad ja head ning nende seltsis kaovad maailma hädad ja nõmedus tahaplaanile. Parem oleks kui üldse ära. Aga seda vist ei juhtu kunagi, alati on keegi, kes kasutab kõrgema positsiooni saamiseks teisi inimesi. Trepina siis. Teised on lollimad, koledamad, mõtetumad, vähemandekamad jne. Selline ensekergitamine on tülgastav ja tekitab viha. Aga nagu ma juba eelpool kirjutasin, tuleb üle olla. See on triviaalne, aga tõsi - armastus võidab kõik. Vaenlase armastamine pole just kergete killast, haletsemine kukub paremini välja, juhul kui nõmedusest üle ollakse, aga see viimane on täpselt samasugune olemine, mis su vaenlased. Armastamine on tõeliselt suure inimese tunnus. Mina tõeliselt suureks ei saa. Praeguse taseme juures mitte kunagi. Mingi õhkõrn lootus on, aga selleks pean ma muutuma ja tohutult kusjuures. Selleks puudub mul antud hetkel jõud ja olgem ausad, ka tahtmine. Ah mis ma pikalt kobisen. Ühesõnaga ma olen mõne inimese käitumise peale nördinud, aga püüan sellest üle olla. Ja ma ei kahtle, et see õnnestub. Tee head, mõtle hästi ja püüa teha teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nii võid sa küll haiget saada, aga vähemalt oled sa nii tõeliselt nõmedusest ja kurjusest üle. See ei tähenda ühiskondliku positsiooni, rikkuse, intellektuaalsete teadmiste ja omaduste poolest üle olemist, vaid südamehoiakust. Hoiame siis. Proovime vähemalt. Maailm muutub ainult seespoolt väljapoole ehk meist enestest.