harakat pole kuskil

Pole midagi viletsamat vinduvast palavikust ja sellest, et ei saa seda korralikult välja ravida, kuna pean ja olen lausa sunnitud tööl käima, tuleb väga nüri tunne peale. Tööl istun muidugi maskiga, sest teiste nakatamine mu tegevusprogrammi ei kuulu. Trammipeatusest tööni on umbes 1 km ja peale selle maa läbimist on selline tunne, nagu oleks 25 km läbi vantsinud. Nõrkus tuleb peale ja väsimus takkaotsa. Sisuliselt on terve see nädal olnud nagu udus. Magan ja ärkan suvalistel aegadel. Nagu vanainimene. Mingil hetkel väsin ära ja magan mõne tunni, siis ärkan üles ja higistan nagu saunas. Ja seda täiesti segastel kellaaegadel. Sellist asja, et päeval oled üleval ja öösel magad, nagu korralikud inimesed teevad, ei ole. Üritan küll oma ööpäevast režiimi kuidagi õigeks sättida, aga kui ikka ära vajun, siis vajun. Muidugi tööl olles magada ei saa, hoolimata sellest, et vilets on olla ja nii tahaks teki all puhata. Talv on nõme. Ja viirused on nõmedad. Ja see, et haigus just nüüd tuli, kui mu tööpartner, kes mind asendada saaks, Eestist ära on, ka see on nõme. Aga pole hullu, elame veel. Ükskord tuleb kevad ja saabub tervis. Seda ma tean. Hoidke ennast ja ärge haigusi ligi laske. Kõik saab korda.