1 + 1 = 1

Täna on siis see päev. Üks nendest, mis ikka ja jälle teatud intervalli tagant peale tuleb. Päev, kus ma tahan olla üksi ja ainult üksi. Isegi juua tahan ma sel päeval üksi. Uppuda muusikasse ja maailma, mida päriselt pole olemas. See pole konkreetsete unelmate või mõtete maailm, vaid värvide, helide ja emotsioonide maailm, mida iseloomustab teatud õnnelaadne seisund. Jah, ma olen õnnelik iseendaga. See päev ei saabu kunagi äkki. Ta annab juba mõned päevad varem vargsi märku, et pea ta saabub. Üksiolemise tunne süveneb ja ma lõikan ennast ära igasugustest online'i kanalitest. Ja ega ma ei teagi tegelikult täpselt, millal ta saabub. Hoiatavad märgid ja kasvav tunne on peal, aga täpset graafikut pole. Ühtäkki on ta kohal. Muidugi ei õnnestu mul siis alati üksi olla, aga ma vähemalt üritan. Täna ka. Äkki ma olen imelik.