poliitikud odavmüügis

Ostuhullus rullub, tegelikult on juba rullunud, üle Tallinna. Ma pean ausalt ütlema, et enamasti jalutan ka mina neist kaubanduskeskustest läbi. Hulluks küll ei lähe, aga nipet-näpet haaran kaasa küll. Selliseid asju, mida vaja. Ma arvestangi kohe sellega, et habemeajamisgeeli näiteks saan odavalt alati selliste kampaaniate ajal. Eelmiste hullude päevade ajal sain Stocmannist tavahinnast poole odavamalt hiidkrevette. Ja kui sel aastal ka müüakse, siis kindlasti ostan. Samas on muidugi tol ajal laiali laotatud uskumatut nänni, mis pole isegi eriti odavam, kui tavalisel ajal müüdav. Aga inimesed on inimesed. Nüüd vast on enamus rahunenud ning hoitakse kokku. Õige ka. Tarbimine peab olema mõõdukas. Ma ise püüan alati asju osta, kui nad on allahinnatud. Need ajad, kus odavat kaupa sellepärast, et see on odav, rohkem ostsin, on ka minu jaoks minevik. Ei teagi, millest see muutus, aga ainult odav hind ei ole argument, pigem vajadus.

Valimiskampaaniast ka näpuotsaga. Isegi vähem. Mida aeg edasi, siis seda enam mulle tundub, et valimiskampaaniad on järjest lollimaks muutunud. Erakonnad vist arvavad, et siin maal elavad tõelised idioodid, kellele vabalt valetada ja vassida saab. Kusjuures neil võib isegi õigus olla, sest valimistulemused kõnelevad iseenda eest. Kahjuks pean ütlema, et nii nagu ma europarlamendi valimisi ignoreerisin, teen ma sama kohalike omavalitsuste valimise ajal. Pole mõtet oma toetust anda inimestele, kelle hinnang sinu kohta on - puhas idioot. Ma ei ole ja järelikult pole mul valimistega asja. Nüüd te ütlete, et järelikult pole mul peale valimisi sõnaõigust. Ma olen sellest juba varem kirjutanud, aga see on üks kõige nõmedamaid väiteid, mida ma kuulnud olen. Mittevalimine on ka valimine. Seda esiteks. Teiseks kaasneb sõnaõigus ikka sellega, et ma maksan makse, järelikult pean valitavaid üleval. See on annab mulle õiguse kritiseerida, mitte see, et ma sedelit kasti ei topi. Olgu, lõpetan.