Kuulan, vaatan ja loen arutlusi Hiina sigadustest Tiibetis ja mujal, aga vägisi tundub see kõik mullipuhumisena. Õigem oleks isegi öelda, et ei tundu, vaid see ongi seda. Mulle ei meeldi Hiina käitumine. Kes iganes inim- ja kodanikeõigusi alla surub, väärib põlgust ja seda, et talle tõde näkku öeldakse. Väärib seda, et teda sellise käitumise jätkumisel ignoreeritakse. Kuid mis puutub Hiinasse, siis poliitikud ja muud riigimehed võivad muliseda palju nad tahavad, SEE KÕIK ON VALE ja PURU SILMA AJAMINE! Reaalpoliitika on selline, et Hiina kasvava superjõuna dikteerib lõppkokkuvõttes ise, mis ja kuidas. Muidugi ehitavad nad potjomkini külasid ja kena fassaadi, aga seda sellepärast, et see on lihtsalt vastastikune mäng. Mäng suuremate eesmärkide nimel, mille peale lääne kodanikuühiskonna hammas ei hakka.
Tänases suurkorporatsioonide maailmas on sündmuste põhjused ja käimatõmbamismehhanismid sellised, milledega meil teiega ehk lihtkodanikel mingit pistmist pole. Hiina on kasvav turg ja asi mutt. Turg aga paneb asjad paika, nagu parempoolsed lääne valitsused meile mantrana kordavad. Kõik muu on praht ja niššitõmblemine. Juba Hiinale olümpiamängude korraldamise andmine on märgilise tähtsusega. Ka muideks Venemaale (Šotsile). Kogu eelnev jutt ei kutsu oma arvamusest loobuma. Ei, seda mitte. Rauda tuleb taguda. Pika tampimise peale läheb ta kuumaks ka. Füüsika vastu ei saa. Lihtsalt aeg ei ole veel käes. Aga ta tuleb, kindlasti tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar