AMBITIOUS OUTSIDER: poolik tõde (lõpetatud variant)

Lõpetasin selle sissekande nüüd ära.

Kui kontserdipaiga juurde jõudsin, oli päike juba ümber nurga keeranud.

Sain pileti kätte ja läksin kõrvalolevasse baari, et paar õlut juua. Soojendusbändini oli tund aega.

Naljakas asi oli seal üle tee olevas baaris. Lahe koht nagu. Heal järjel olev 20-ndate lõpus, 30-40-ndates seltskond, lahe koht. Veetsin aega ja sel kontingendil polnud pealtnäha (minu arvates) justkui kontserdiga mitte mingit pistmist. Selline tore baar-restoran. Järsku hakkas mingi laudkond skandeerima, "Morrissey, Morrissey, Morrissey..." ja peaaegu kogu baar ühines sellega - see oli väga lahe, imelik ja ootamatu. Paar jooki joodud, aeg paras, astusin välja. Seal sebis ootamatult palju piletihuvilisi. Pildistasin ühte, aga ei suutnud asja fookusesse ajada kahjuks.

Palusin tal paigal seista, aga ta ütles, et ma võiks ise selle sildiga poseerida.

Ühesõnaga piletihuvilisi oli seal päris palju. Kahju neist isegi.

Kui ma kõrvalbaarist ennast välja vedasin oli kontserdikoha ukse taga juba poolekilomeetrine saba. Mitte lihtsalt saba, vaid väga paks saba. Mitte muidugi piletita inimeste järjekord, vaid kõigil olid piletid kenasti olemas. Kusjuures sabas olevad inimesed olid kõik kuidagi toredad ja kenad. Alates raamatuid lugevatest üliõpilastest, kuni heal järjel olevate keskeas kodanikeni. Kõik tulid lihtsalt ühel ja samal ajal kohale. Õnneks järjekord liiga aeglaselt ei liikunud.

L'Olympia oli iseenesest seest päris kena. Natuke vanaaegne, aga see mulle meeldiski. Juba fujaee oli selline tore kaarja laega.

Ühe särgi ostsin ka. Seda siin pildi peal ei ole.

Pärast eraldi fotostasin ostulõbu.

Naljakas oli see, et fotoaparaadid tuli spetsiaalsesse hoiuruumi, nö fotoaparaadi garderoobi, ära anda. Tavaliselt ikka lubatakse tänapäeval fotokatega sisse, sest suht mõttetu on ära keelata, kui mobiiliga saad klõpsutada ja filmida palju tahad. Ma panin fotoka taskusse ja turvamehed seda mult ära ei võtnud. Ehk pidasid suitsupakiks või oli neil lihtsalt savi.
Soojendusbändi ei viitsinud kuulata. Võtsin fuajees ühe õlle. Seal oli hirmus trügimine ja parajasti lõppes ühes otsas õlu otsa. Toop humalamärjukest maksid 7€!!! Tegin imestunud näo, mille peale baaridaam vabandades õlgu kehitas. Ega tema süüdi pole.
Natuke enne Morrisseyd läksin sisse, aga seal oli saal juba pungil täis. Umbes poole peale õnnestus trügida ja seal oli päris hea juba. Mitte liiga kaugel. L'Olympia oli mitte piklik, vaid ümmargune rohkem, mis tähendas, et ka tagantpoolt ei olnud lavast liiga kaugel. Selline vanaaegne teatrisaal. Hea paik kontserditeks. (Foto allikas: internet. Lava pealt tehtud.)

Kontsert oli hea. Kõik Morrissey hitid ja puha. Rahvas laulis lugusid peast ja üldse oli vahva. Natuke häiris bändi liiga rokkiv ja agressiivne foon.
I'm Throwing My Arms Around Paris / How Soon Is Now? / Last Of The Famous International Playboys / Stop Me If You Think You've Heard This One Before / That's How People Grow Up / Mama Lay Softly On The Riverbed / The Loop / Sister, I'm A Poet / Death Of A Disco Dancer / Irish Blood, English Heart / All You Need Is Me / Life Is A Pigsty / Stretch Out And Wait / I Just Want To See The Boy Happy / Billy Budd / The World Is Full Of Crashing Bores / Tomorrow / Something Is Squeezing My Skull / Please, Please, Please Let Me Get What I Want // First Of The Gang To Die

Vabandan, et fotogalerii eriti kvaliteetne pole, aga midagi ikka.

Moz viskas vahepeal ennast lava peal külili, kusjuures jalad olid toetatud kõrgemale trummipoodiumile.

Kuna mu enda fotod hästi välja ei tulnud, otsisin netist ühe sarnase, mis annab natuke poosist aimu.

Kere paljas nagu alati.

Pärast kontserti väisasin afterparty't ka Truskel klubis. Lubati ohjeldamatult Morrisseyd ja Smiths'i. Paraku oli pidu suht kesine. Rahvas oli lahe, aga koht oli väike, pungil inimesi täis ja mis kõige hullem, dj oli täielik saast. Mängis enamasti hoopis teisi bände ja näpuotsaga siis õhtu kangelasi. Aga kamoon, mille pärast inimesed siis kokku tulnud olid.