reis heavymetalimaale

Kuna suvi on laisklemise aeg, siis ilmselt ilmub siin blogis sissekandeid ajutiselt harvemini.
Eelmisel nädalal käisin Helsingis Morrissey kontserdil. Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis reis hakkas mõistlikul ajal. Laev väljus kell 11.30 ja randus mõningase hilinemisega 13.45. Pärast mida toimetasin ennast Länsisatamast bussiga kesklinna. Kuna esimene mure oli hotellis oma kompsud maha panema, marssisin raudteejaama juures olevasse Sokos hotelli. Kui ma laevapiletit ostsin, siis tibi ütles mulle, et hotell on raudteejaama juures. Ja töepoolest, mul oli ka silme ees, et seal on. Seal aga ütles mulle teine tibi, et see pole siiski see hotell. Minu oma asuvat natuke mujal. No olgu, tibi joonistas kaardi ja vedasin ennast õigesse paika. Kõik tore. Sain toa kuuendale korrusele. Hotelli nimi oli Sokos Presidentti. Uhke eksole. Vaated olid sellised:



Sisevaated olid sellised:




Nagu te näete, on mul viimase pildi peal õnnestunud tabada kummitus.
Väljas käis maahoki turniir ja nonstop mängis täiel võimsusel heavy metal. Kui aken lahti oli, siis polnud CD-mängijat toas vajagi. Soome ongi vist heavy metali kodumaa mulle tundub.


Edasi läksin poodlema, aga pean tunnistama, et pöördusin varsti tagasi, sest mingit isu polnud. Masu istub vist kuklas.
Ühesõnaga manustasin mõned õlled ja sättisin ennast kontserdile. Tee peal sain ühe Timoga tuttavaks, kes väitis, et on käinud kümnetel Smithsi kontserditel. Rääkis mulle, veel, et soomlased on jamad ja eestlased hoopis lahedamad. Üritasin tema usku natuke lammutada, väites, et ka eestlaste hulgas on põmmpäid ja jobusid.
Kaablitehas, kus kontsert toimus, oli pikk nagu viini vorst. Sama lai kui Rock Cafe, aga mingi kolm korda pikem. Ehk annab see hämar pildike aimu:

Ebaõnnestunumat paika oleks raske olnud leida. Manustasin veel hirmkallist õlut, ostsin särgi ja ootasin Morrisseyd.

Olin väga hea koha peal, aga vahepeal tuli pissihäda peale ja jooksin vastavasse kohta. Seal olles kuulsin, et Moz tuli lavale. Perkele! Jooksin tagasi ja muidugi olid massid hetkega lavaesise ummistanud. Sain natuke viletsama koha. No mitte halva, aga pildistamisest ja filmimisest ei tulnud enam midagi välja. Tegin seda, aga tulemus ei kannata mingit kriitikat. Siit stiilinäide:

Kontsert oli super. Morrissey oli heas vormis ja tujus. Publik oli hea. Lood olid:
This Charming Man / Billy Budd / Black Cloud / How Soon Is Now? / One Day Goodbye Will Be Farewell / Ask / I'm Throwing My Arms Around Paris / How Can Anybody Possibly Know How I Feel? / The World Is Full Of Crashing Bores / Let Me Kiss You / You Just Haven't Earned It Yet, Baby / When Last I Spoke To Carol / Some Girls Are Bigger Than Others / Best Friend On The Payroll / Life Is A Pigsty / Sorry Doesn't Help / The Loop / Irish Blood, English Heart / I'm OK By Myself /encore/ First Of The Gang To Die
Tsiteerin ka ühte Mozi tsitaati kontserdilt: "You may have seen the news over the past few days, which proves, if it is not already proven that the world is full of crashing bores" Kes aru saab, see saab.
Kuigi Timo kutsus linna peale jooma, läksin peale kontserti hotelli tagasi. Tee peal sõin kebabiputkas, mille moslemipiirkonnast pärit tumedanahaline peremees mind sujuvalt kümne euroga tüssas. Millegipärast on neil see veres. Ja ise imestavad, miks neid ei sallita.
Uni oli hea ja järgmine päev ostlesin natuke ja jalutasin linnas.




Peale mida jõin aja surnukslöömiseks pargis õlut. Sattusin täiesti juhuslikult parki, kus toimus Tuska festival ja kõik kohad olid karvaseid täis. Mingi heavyfestival oli siis.


Niisiis sain ma raskemuusika aastadoosi Helsingis kätte. Head meelt tegi see, et ilmselt üks mööduv karvane arvas, et ma joon limonaadi ja andis mulle ühe õlle. Naljamees. Ütles, et "Sul on piss." mina, "Mis piss." Tema, "Sul on piss" ja andis naeratades õlle.
Kui sadamasse jõudsin, oli laeva väljumiseni jäänud 15 minutit. Tibi väravas teatas, et unista edasi, maha oled jäänud. Vastasin ebaviisakalt ja lennutasin oma pardakaardi kõrges kaares värava taha. Kuna pappi polnud ja pangakaart oli lolli peaga koju jäänud, siis tundus, et olen vaesena Helsingisse virelema jäetud. Õnneks avastasin taskust euroriismete kõrvalt ka 200 norra krooni, mis päästsid olukorra. Üldse olin ma sadamas pahur ja tige. Kui kassast küsisin, palju pilet järgmisele laevale, mis tunni aja pärast väljus, maksab, küsis see mu käest passi. Seejärel ütlesin ma talle ärritunult, et kuule, ma küsisin, PALJU SEE PILET MAKSAB eksole. No ühesõnaga 29 eurot. Sujuvalt sain 2 eurot alla, sest mul on mingi Tallinki kaart. Kusjuures Eesti poolel sellist vastutulelikkust ei kohta. Kui reisi ostsin, öeldi Tallinnas, et allahindlust sellega ei saa, hilja juba. Kuigi ostsin pileti kaks päeva enne väljumist. Helsingis oli laeva väljumiseni 45 minutit, huvitav, kui see pole hilja, siis mis seda üldse on. Aga Tallink teebki eestlastele külma. Oleme meie siis süüdi, et me kahtesadat kasti õlut laevast ei osta, kuna maa peal on odavam. Nõme firma, aga valikut pole.
Koju jõudsin ilusasti. Vaatasin minu ümber sebivaid affe ja teisi ilusaid loomi. Tegin seda laevatekil, päiksepoolses osas. Väga mõnus oli. Ja jõudsin Tallinna. Kõik.

kollased küsimused ja vaikimine

Täna helistati mulle kollasest lehest ja küsiti kolleegi kohta infot. Kuidagi tobe on, kui päritakse ja uuritakse. Ajakirjanik oli selline nooruke ja häbelik, vabandas ette ja taha. Ei, ega ma midagi halba ta kohta öelda ei taha, sest ta tegi oma tööd. Mis siis, et lehe juures, mille uudised on minu jaoks enamasti jama. Ma muidugi talle midagi ei rääkinud. Ütlesin, et pole kursis ja ei oska midagi öelda. Natuke imelik oli valetada küll. Oleks võinud lihtsalt seletada, et mul pole õigust kommenteerida. Ärgu pahandagu, aga nii on. Ega kollases pressis pole kerge töötada. Uuri pidevalt teiste inimeste eraelu ja sobra kuulujuttudes. Ajapikku ehk nahk läheb paksuks ja pole piinlik. Mõni kohe sobibki sellisesse lehte. Aga mõnel, ma arvan, tekkib päris palju süümekaid ja on üleelamisi. Muidugi, mõned inimesed annavad meelsasti intervjuusid ja räägivad oma ning teiste eraelust. Aga kui palju neid siis on. Ega mina ka ei tea tegelikult. Võib-olla on selliseid palju. Igatahes tuli täna selline kõne ja asi lahenes kenasti. Hundid söönud (ma arvan) ja lambad terved. Vaatame, mis nad siis kirjutavad. Eks ta üks uudisenupuke tuleb, kui just keegi teine lobiseda ei otsusta. Näis.

See nädal on päris tihe. Liiga tihe. Homme on terve päev asjaajamisi, laupäeval sõidan Helsingisse ja naasen pühapäeva õhtul. Mis tähendab, et nädala teine pool on täiesti kinni. Broneerisin laupäevase väljumise kella 7.30 hommikul, aga mingi kahtluseuss on sees, et nii vara ikka minna ei viitsi. Seal peab enne seitset juba kohal olema, sest nad lõpetavad reisijate registreerimise juba 20 minutit enne väljumist. Ja ma ausalt ei viitsi nii vara ennast maast lahti ajada. Mõtlesin küll, et siis jääb aega Helsingis tuulamiseks, aga võib ju hiljem alustada. Päris lolliks ei saa ka võõras linnas minna. Kui saan, siis muudan mineku kella 11-ks ümber. Loodetavasti on ilus ilm. Saab tänavakohvikutes istuda ja inimesi vaadata. Väga mõnus tegevus. Eriti võõras linnas.

Adjöö praegu.

T & T keevitati kokku

Täna kell 15.00 astusid kaks väga armast inimest ja sõpra Pühavaimu kiriku altari ette, et võtta vastu väljateenitud karistus omavahel tekkinud armastuse eest. Kahjuks ei lubanud nad teistel peale oma lähedaste sellest osa saada. Millest on tuline kahju. Igatahes on mul nende üle väga hea meel ja soovin siikohal neile palju õnne ja Jumala õnnistusi järgnevaks kooseluks. Mõtetes olin ikka teiega seal kirikus.

sambad on pühakutele

Saigi siis vabadussammas püsti. Kuidagi kahetised tunded on. Üheltpoolt saan aru, et seda sammast oli vaja, teiselt poolt nagu tundub, et oleks võinud kas teistsugune või vähemalt tillukesem olla. Tseremooniat ei tahaks kommenteerida. Lihtsalt see, kuidas kaitseministeerium ja politsei enne seda pidevalt keelitasid rahvast mitte tulema, see oli sigadus. Lörtsis minu jaoks asja ära. Lõppude lõpuks oli see rahva pidupäev ja kui asjaomased instantsid enne seda vinguma hakkasid, siis tahtnuks neile öelda - see sõbrad on teie töö, et kõik turvaline oleks.

Natuke nõme on ka, et see sammas rahvast lõhestanud on. Ja kus iganes sellised nö konfliktid tekivad, seal hakkab peale sildistamine ja massihüsteeria.

Samba pooldajatel on ükstapuha, mis suuruse, kunstilise tasemega ta on või kes on autorid ning kes konkursi žüriis istus. Sammast oli vaja ja punkt. Pekki need kunstiinimesed.

Teisel pool on aga suhteliselt intelligentsed ja edukad loomeinimesed, kes igal võimalikul juhul verbaalselt samba jalamile pissivad. Ma olen millegipärast kindel, et ka nende hulgas on küllalt neid, kes seda teevad, sest teised tema kambast teevad ju ka.

Mõlemal poolel on õigus ja ei ole ka. Ja vahel mulle tundub, et kui üks räägib sisust, siis teine hoopis vormist. Nii ma ei tahagi ennast samba asjas positsioneerida. Vaatame, kas sammas kasvab rahva südamesse või mitte. Ja ma pole ka enda jaoks lõpuni mõtelnud, kas seda sammast üldse oli vaja. Isiklikult ma väga patriootiline inimene ei ole. No vähemalt ma ei jookse plakatitega rahvamassiga kaasa. Detailid segavad. Nii nagu ma ei osalenud Balti ketis, vaid vaatasin seda kõrvalt, sest ei tahtnud võõrast higisest käest kinni hoida. Eks ta ole suhteliselt nõme, aga iseenda eest ei põgene. Sellised sambamõtted siis.

kibestunud kodanik

Kas tõesti on käes aasta kõige pikem päev ja lühem öö. Nii on. Aga mul on teile halb uudis. Nüüdsest hakkab kõik jälle pimedamaks minema. Mis teha. Valmistugem ja karastugem selleks. Sel aastal saabuvad tumedad ajad kiiremini kui kunagi varem. Juba 1. juulil, kui hakkavad kehtima uus värdjaks kohitsetud töölepinguseadus, käibemaksu tõus 18 %-lt 20 %-le, kütuseaktsiiside tõus, haigushüvitiste kärbe ja õppelaenu hüvitamise lõpetamine. Elagu parempoolne Eesti! Elagu ennast põhjala riigigina ette kujutav riik, kus vaesed jäävad vaesemaks ja rikkad saavad rikkamaks. Elagu riik, kus solidaarsus on vaid sõna poliitikute huultel. Elagu riik, kus parempoolsed on teadlikult väljunud oma niššist ja muutunud hetkeolukordadelt kasu kraapimise erakondadeks. Elagu riik, kus suurim vasakpoolne partei on teinud täpselt sama ja istub Euroopas liberaalide paadis. Elagu riik, kus valitsusjuht ei ole inimene, vaid tulnukas, kes oma teadmised planeet maa ja selle inimeste kohta on omandanud oma kauge koduplaneedi samasuguste klaasistunud silmadega tulnukateadlaste poolt koostatud entüklopeediatest, kes kasutasid allikana planeet maa poole sihitud telekoopidest nähtud andmeid. Elagu riik, kus needsamad parempoolsed, kes peaksid justkui kuulama ja esindama ettevõtjaid, ei kuula nende nõuandeid ja hädakisa. Elagu riik, kus rohelised on nõus ühkstapuha millega, kui sellega koos tõstetakse räigelt mingit keskkonnamaksu. Elagu riik, mis juskui peaks olema meie nägu ja ehk ongi, kuigi ma seda ei tunne. Palju õnne armsad lugejad homse võidupüha puhul.

raport

Reedel oli lõpetamine. Mis tähendas seda, et hommikust saati tarbiti jooke ja kuni õhtuni välja. Minu puhul tähendas see seda, vaatasin hiljem mobiilist järele, et olin takso tellinud kell 21.47. Ilus. Kuigi oleks võinud veel linna minna, aga minu poolt väljasaadetud otsingusignaal jäid vist tähelepanuta, tagasisidet ei antud, nii et jäi ära. Ja ehk oligi hea. Söödi ja joodi suures ruumis, mille nimi on "teine stuudio". Ma loodan, et ei eksi. Pärast pudeneti laiali. Mina sattusin kahe daami seltskonda Kadriorgu. Korterisse, mis asub unelmate majas ja mis on ise nagu unelm ja seal on veel unelmate rõdu. Päranduseks saadud, nagu ma järgi uurisin. Korteriperenaist nägin nimelt esimest korda. Peale umbes tunnipikkust seal olemist lahkusin koju. Taksoga, nagu eelpool juba kirjutasin. Selline lõpetamine siis oligi. Kurb, et mõned seltsimehed ei pidanud vajalikuks oma viimast austust enne lahkumist avaldada, vaid eelistasid omi asju ajada. Parandagu meelt, sest teatud olukordades tuleb solidaarne olla. Muidu oli kõik viisakas. Aga kui ka poleks olnud, ega ma niikuinii seda teile välja ei kituks.

Eile oli vabaõhupäev. Ehk siis päev vanalinnas. Väga tore oli. Aitäh.

Tänane päev on olnud nelja seina vahel. Plaanisin küll, et vean ennast õhtul kasvõi paariks tunniks värsket õhku hingama, aga vist ei viitsi enam. Homme on ka päev.

Olge musid.

saigi otsa

Nüüd see lõppes. Natuke peale kella viit. Ootamatu see ei olnud. Ammu ette teada ja oodatud. Kuidagi helge tunne tekkis hinge. Kuigi ametlikult lõppeb alles 30. juunil, on see vaid formaalsus. Minu puhkus on alanud. Mõnus.