saksofoni kääksud

Täna magasin poole päevani. Tegelikult peaaegu õhtuni. Eile oli ajuragistamise koosolek koos söökide ja jookidega. Pärast käisin kolleegi ja ta silmarõõmuga mingi jazzbaari avamisel. Ma ei ole esiteks jazzisõber, teiseks ei meeldi mulle üritused, kus mingid fotgraafid ringi tuiavad. Mind muidugi keegi ei pildista, sest ma olen tundmatu suurus. Aga ikkagi on see häiriv, sest see on tobe ja rumal ajakirjandus see seltskonna oma. Nüri ja mõttetu. Ühesõnaga selles jazzklubis käimine oli ilmselge viga. Lisaks oli see muusika igav. Selline tavaline isikupäratu jazz, mis on teiste samasuguste miljonite lugudega äravahetamiseni sarnane. Üldiselt ma üritan taolistel üritustel, igasugustel avamistel ja vastuvõttudel mitte käia. Pole minu rida. Vot nii.
Aga nüüd on kõik korras, ainult et lähen vist vara magama, sest ikka olen väsinud. Kuigi peaks tööd tegema. Aga ei viitsi vot ja ei taha. Uni on silmas ja ei jõuaks keskenduda. Selline päev siis täna. Homme olen juba värskem ja jutukam ehk.

kõige nõrgemale

Nende kleepekatega on veider asi. Teate küll, ostad kuskilt poest vastava summa eest midagi ja saad kleepsu. Kleebid selle vastavale alusele ning kui arv täis saab, siis antakse sulle miskit kasulikku või vähemkasulikku nänni. Eile sain R-kioskist ühe kleepsu ja koos sellega aluse. Iga kuni 50. kulutatud krooni eest saad kleepsu. Kui 40. liimuvat tükikest koos, siis saad tasuta karvase koera. Mitte päris, elusa looma, aga mängusja. Mingite asjade ostmise eest saad kleepsu hoolimata kulutatud summast. No ütelge, kellele seda koera vaja on. Kui vaja, ma lähen ja ostan selle koera mänguasjapoest.

Kas tõesti on inimesi, kes lähevad koos kleepsuga liimile? Tõsi, mina olen korra läinud. Rimis oli kampaania, kus sai kleepsude eest nuge-kahvleid-jne. Kuna mingi arvu kleepsude eest sai tasuta tordisöömiskahvleid, siis otsustasin koguda. Ja arvake, kas ma sain need kahvlid? Loomulikult mitte. Ma lihtsalt unustasin need välja lunastada. Tähtaeg sai rõõmsalt täis ja kogu moos. Natsa vihastasin enda peale, aga rahunesin suht ruttu. Kui vaja, ma ostan need kahvlid eksole.

Kuid mulle tundub, et enamasti pakutakse kleepsukampaaniates mõttetut nänni. Muudes kampaaniates ka. Nendes SMS-kampaaniates ja muudes. No ei pakuta vahel, auhinnad on meelitavad, kuid tõenäosus võita on üliväike ja tegelikult teenivad korraldajad kampaaniaga kasumit. Tulu on selgelt suurem, kui auhind väärt on. Nii on. Me ise maksame selle nö "heateo" või "kingituse" kinni.

Kui laiemalt vaadata, siis neid "kingitusi" pakutakse meile sageli ka muudes eluvaldkondades. Meie asi on need "kingitused" ära tunda ja mitte liimile minna.
Tallinna linnapea näiteks pakub meile "kingitust" "otsustamise" näol. Mõtle, meie, tavalised inimesed, saame otsustada. Milline au. Ta ütleb meile, et usaldab meid. Selline MEES. Tegelikult lükkab ta enda õlult otsustamisvastutuse. Selge on, et raha napib ning planeeritud investeeringud kahanevad. Tuleb valida objektide vahel. Kui aeg käes ütleb MEES, et rahvas on valinud ja suunab oma rasvase näpu ühe või teise kultuuriasutuse suunas ning sõnab nasaalsel häälel, "See!" Ja pole kellelgi kobiseda, sest rahvas on "otsustanud". Mis siis, et need kultuuriasutused on kõrvutamiseks võrreldamatud. Ma isegi ei hakka seletama, miks. Iga tervemõistuslik olend saab sellest aru. Aga kui linnavalitsus peaks ise valiku tegema, tekiks küsimused ning loomulikult tuleks kanda poliitilist vastutust. Põhjendada oma otsuseid ning kõike muud. Selleks MEES valmis pole. MEES annab rahvale "kingituse", ta laseb inimestel "otsustada". Kuid unustab meile öelda, et meie maksame tema otsustusvõimetuse ja poliitilise vastutuse oma valikuga kinni.

Moraal. Iga kingitus pole kingitus.

kõrk nõrk

Ma pean endale tunnistama, et ma olen päris paljus tundeinimene. Väga paljudes asjades. Ma lihtsalt ei suuda ratsionaalset mõtlemist esiplaanile suruda. Emotsioonid on nii tugevad ja dikteerivad, et see on võimatu. Toon näite. Täna vaidlesime tööl sõbraga ühe Eesti bändi kohta. Mitte, et see oleks mu sõbrale meeldinud. Bänd ma mõtlen. (Vaidlemine ka muidugi) Kaugel sellest, aga ta polnud selle bändi suhtes nii häälestatud nagu mina. Ma plahvatasin ja jälle need emotsioonid. Kui me asja arutasime, siis muidugi ma rahunesin ja suutsin tasakaalustatult mõelda. Aga algus oli ikka selline, et ma oleks selle bändi tüüpidele, kui nad seal oleks olnud, otse näkku öelnud, et nende musa on täielik jama. Aga see on ju ainult minu vaatenurk ja arvamus. Hunnik inimesi kuulab ja fännab neid eksole. Konfliktsituatsioonidega on sama. Ma muutun nii kohutavalt emotsionaalseks. Enda tunnustuseks peab muidugi ütlema, et mingi aja jooksul suudan ma ennast kokku võtta ja asjale mõistuspäraselt läheneda. Sõprade puhul on nii, et kuigi ma seda välja ei näita, on nad emotsionaalselt mulle tohutult tähtsad. Kui meie suhetes midagi halvasti läheb, siis ma jubedalt põen. Ma ise küll kogu aeg räägin ja näitan välja, et olgu, ma ei hooli, aga tegelikult see pole nii. Oma sisemuses elan ma tohutult üle, kui midagi minu ja sõprade vahel juhtub. See on mõnes mõttes raske. Raske, kui sa midagi või kedagi oma südame lähedale oled võtnud. Ega sa siis tugev ei ole, kui nendega midagi juhtub. Ma tunnistan ausalt, et mina ei ole tugev. Ma hoolin vahel liiga palju. Ja kuna ma alateadlikult tunnetan seda, et see võib näida nõrkusena, siis enesekaitseks käitun ma täiesti nõmedalt. Üritan näidata, et ma ei hooli jne. Üritan säilitada tugeva inimese kuvandit. Aga ma ei ole. Ma olen väga haavatatav ja seda loendamatutes asjades. Kas mind peaks haletsema? Ei. Ei pea. Ma lihtsalt kurvastan, nutan, vihastan, karjun sisemiselt ära ja üritan üle saada. Enamasti saan ka, aga kunagi ei tea ju, millal haav valutama hakkab. Vahel on juhtunud. Selline ülestunnistus siis. Ehk tuleb lisa.....

heiastus

Täna on Von Krahlis Efterklang ja homme Eliit. Mõlemad on head ja väärivad vaatamist ning kuulamist. Kellel võimalus, kindlasti minge. Mina jätan sunnitult vahele, kuigi väga tahaks minna. Tunnistan ausalt, et pangakonto on õhku täis ja Efterklang'i 300-kroonine pilet on liiga palju. Eliidi pilet on kordi odavam, aga kardan, et see on nii pungil rahvast täis, et pitsitab liiga palju. Tunglemine ei meeldi mulle. Lisaks on sel nädalal vaja väga palju tööd ära teha. Poolteist nädalat on jäänud vabatahtlike projekti lõpuni ja kolm päeva ürituse teksti lahtikirjutamiseks ning muude tekstide samuti. Mis ei tähenda, et ma ei saa inimestega suhelda. Lihtsalt tööpäevad venivad vähemalt täna homme ja ka ülehomme päris pikaks. Aga jah, Efterklang'ist on kahju, sest nad on tõesti päris lahe bänd.

See pagana tervis on ka ikka natuke hõre. Vastik köha ja nohu on ikka. Ära ei lähe ega lähe. Nõme. Ma ei käi ringi hõlmad eest lahti, kael on kuni lõuani kaetud, paksud karvased kindad on käes ja puha. Jaladki on kuivad ja soojas. Lihtsalt tobe. Päris haigena aga ka ennast ei tunne või olen pisikese palavikuga juba nii harjunud, et ei oska seda enam märgatagi. Hea meel on sellest, et eile sõin esimest korda korralikult. Senini polnud söögiisu. Korra päevas sõin midagi ja kõik. See on jama, ma tean, aga ei olnud isu. Proovisin küll inimese moodi toituda, aga süda läks alati pahaks. Nii palju siis tervisest.

Läheme siis läbi talve ja proovime kevadeni vastu pidada.

mõtted need mõtted

Ma tahaks siia kangesti ühte asja kirjutada, mida ma väga sooviks teiega jagada. Aga ma ei saa. Need asjad on mu mõtetes ja keerlevad seal nagu linnud. Kuskilt on need linnud tulnud ja keegi on need munad munenud, kus kohast nad koorusid. Ja ma ei saa sellest rääkida, sest esiteks ei ole ma enda jaoks asju selgeks mõelnud ja teiseks tõstaks te hädakisa, et nii ei tohi, nii ei saa, nii ei või jne.
Ma arvasin, et see pole minu puhul võimalik. Täna hakkab aina rohkem selgeks saama, et on ikka küll. Muidugi tekib teil hulk küsimusi, et mida ma sokin siin, aga ärge selle pärast oma pead vaevake, sest ma ei räägi sellest. Las ma lihtsalt kirjutasin selle väikese sissekande ja pealegi, midagi pole veel otsustatud. Kui see juhtub, et need mõtted tegudeks hakkavad saama, küll ma siis isiklikult kellegagi teist räägin. Ja veel kord, ärge oma pead selle jutuga nüüd enam vaevake. See võib olla absoluutselt kõike eksole - töökohavahetus, teisele maale elama minek, soovahetusoperatsioon, mõrvakavatsus, kassinimeseks saamine, enesetapp, islamiusku pöördumine, maale kolimine, kõike. Ma lihtsalt pidin sellest kirjutama. Segaselt, aga pidin. Sest mõtteid ei saa lõpmatuseni vaigistada. Elu lakkamatut loba samuti.

sööma sööma s ö ö m a

Toit tuli hea, aga liha haudus täitsa pudiks. Tegin pildi ka. Vilets, hämaras tehtud pilt, aga ehk käib ka.

kokokokokkk

Järjekordne tööpäev on õhtusse jõudnud. Sain nii kella viieks umbes kõik tehtud. Vahepalne tund kadus nagu linnutiivul ja siis umbes kuuest hakkasin materjale üle vaatama. Kell pool kaheksa otsustasin, et aitab. Tulin koju ja nüüd üritan midagi guljaššilaadset teha. Ehk isegi õnnestub. Liha haudub praegu potis. Varsti lähevad paprika ja tomatid järele. Maitseaineid ja muid asju ka. Katsetamise värk. Ega ma ei usu, et sellest guljašš tuleb, aga loodetavasti midagi maitsvat ikka. Annan teada, kuidas välja tuli.