konna kossid

Täna püstitasin enda absoluutse rekordi. 21 inimest järjest. Kõlab kentsakalt, aga nendele 21-le tuli esitada küsimusi jne. Ma saan aru, et 3-4-5-ga, aga 21!!! Raske oli, piir oli käes, aga hakkama sain. Uuuuuuh. Ai-ai-ai, tegelikult 20 inimest, sest sõber T. päästis ühe inimesega, kellega ma ei tahtnud silmast silma kohtuda, välja. Nüüd on see seljataga, aga terve see kuu on nädalavahetused vist töö nahkas. Nii palju pean ütlema, et kõik need 21 olid tegelikult tublid ja head inimesed. Isegi natuke süümekad tuli peale, et ma ise nii tubli pole. See vabatahtlike maailm on tegelikult uskumatult altruistlik. Ja kui veel rohkem avameelsemaks minna, siis nendega rääkimine oli omamoodi meeli avardav kogemus. Pani mõtlema ühiskondlikule empaatiavõimele jne jne jne. Tublid on. Vähemalt paljud neist.

Tegelikult on kogu aeg mõtteid, mida blogistada, aga vist olen laisaks muutunud. Lükkan edasi muudkui ja nii ei jõuagi tegudeni.

Väike ääremärkus härra Obama kohta. Vaatasin tema kõnet, mida ta võidu puhul pidas ja silm puhkas kuulajatel. Sellist ekstaatilist katarsist näeb vaid äärmusreligioossetel koosolekutel. Naljakas. Muud uue mustanahalise härra kohta ei kirjuta. Aeg näitab.

Lõpp.

jõudis kohale

Üleilmne depressioon ja langus jõudis mulle kohale. Mitte, et ma kohast lahti oleks saanud, aga väga head tuttavad küll. Ja see teeb tuju nii sitaks, et tööisu enam absoluutselt pole. Mis mõttes hoiame kokku? Kui mõistus küla peale läheb ja otsused absurdi piirimail kõiguvad, siis millest me räägime!!! Kahjuks ei saa konkreetselt asjadest rääkida, aga kurbus tuleb peale. Lihtsalt nii ei saa ja nii ei või ja nii ei tohi! Aga tuleb välja, et saab, võib ja tohib. Ja see ongi hirmutav. Ma eriti ei muretse enda pärast, aga lollide otsuste eest makstakse kunagi ränka hinda. Paraku on siis juba hilja.

kuulamist, vaatamist, plinkimist

Järgmise aasta 23. veebruaril tuleb siis välja Morrissey uus plaat "Years of refusal". Vahva. Kuuldavasti järgneb sellele kontserttuur ka, aga esialgu mitte Euroopas. See on paha. Aga millegipärast ma arvan, et ega ta siiakanti tulemata ei jää.
Üks naljakas dokumentaalfilm tuleb ka varsti välja. See räägib Mozi Los Angeleses elavatest latiinofännidest. Aga vaadake ise treilerit.

tanguterake

Laisk kirjutaja olen viimasel ajal olnud. Kiire on olnud ja üldse. Muidu kõik korras.
Paar päeva tagasi pingutati breketeid ja siiamaani on hambad hellad. Süüa eriti ei saa. Aga küll üle läheb.
Eile oli kolleegidega väike pidu. Lahe oli. Pärast veel natuke linnas, aga seal midagi ei juhtunud. Kobisin koju. Ostsin paar pudelit õlut ka kaasa ja plaanisin ühe sõbra juurest läbi minna, aga tundsin, et vist pole eriti mõtet. Väsinud noh. Õllesid ei viitsinud tassida ja jätsin nad lihtsalt maha. Eks ta ole. Inimesed oskavad vahel imelikud olla. Nii minagi. Üldse oli eile kuidagi imelik. Peo lõpufaasis ma mõtlen. Tundub, et rumalate inimeste vältimiseks pole tervislik lõbustusasutusi väisata. Aga mis siin ikka vinguda. Elame edasi.
Tulev nädal on väga töine ja laupäev on pikk. Ise selle enda kaela võtsin.
Rohkem nagu ei oskagi midagi kirjutada. Jääb siis nii praegu.

ihuarsti nakkushaigus

Mu hambad valutavad täna nagu ... . Pingutati breketeid. Õuh. Kõik.

vajan koera, kurja koera

Täna oli nii jube kass, et karju appi. Õnneks on nüüd olemine normaliseerumas. Söömine aitas. Selline tunne oli, et ma ei võta enam kunagi alkoholi suu sissegi. Asja võimendas veel Mihkel Rauaga tehtud intervuu lugemine, kus ta rääkis oma alkoprobleemist, mis ta enda sõnul peaaegu hauda viis. Prrrrrr!!! Õudne. Homme on õnneks kõik hästi. Täna kavatsen rahulikult teleka eest tiksuda. Ärge lootkegi, et ma neid tõehetki ja tantse ning laule vaatan. Ei iial. Ikka kvaliteetsemat. Kavatsesin alguses "Miss Marple" vaadata, aga siis avastasin, et Neljas näitab "Apocalyptot". Seda siis vaatangi. Ja olen muidu säästurežiimil. Elagu Eesti!

megabait

Et kõik ausalt üles tunnistada, siis mulle meeldivad stockmanni hullud päevad. Ausalt. Sest kui sa oled asjalik ja kobe tüüp, kes on endale selgeks teinud, mida ta tahab ja ei lähe hulluks, siis on võimalik nendelt päevadelt endale korralik tagavara varuda. Päriselt. Muusikaosakond on kindlasti koht, mida tasub külastada. Vahepeal repliigi korras, et "Heysátan" on ikka sigahea närviderahustaja. Aga edasi. Ostin seal minagi miskit. Mind üldse ei häiri rahvamass, mida mõned talumatuks kirjeldada jõuavad. No kuulge, suurlinnas on kõnniteel sama ju. Või mis iganes. Poos, poos, poos. Ja samas, eks põlgajatel on ka omamoodi õigus. Mina lihtsalt ei ole negatiivne ning kasutan juhust. Ma tean, et stockmann kasutab hullude päevade puhul oma partnerite puhul jõupositsiooni ja sunnib neid kaupa sisuliselt omahinnaga müüki panema. Ja see mulle sobib. Kui teile mitte, põdege edasi. Ja kui aus olla, siis tegelikult on isegi neil hindadel kasumimarginaal küljes. Vähemalt plaatidel kindlasti. 110 krooni eest ostetud plaat on ikkagi kallis ju. Olgu. Armastan teid. Lõpp. Praegu.