reetur internet

Tuleb välja, et internet on reetur ja pealekaebaja. Kirjutad sina blogisse, twitterisse või facebook'i midagi ja sinu tulevaste ülemuste staatus muutub paugupealt - nad ei saa sinu ülemusteks, sest nad ei palkagi sind endale tööorjaks, sest sa oled loll. Ja muidugi saavad ka sinu sõbrad, tuttavad ja suvalised inimesed teada, et sa oled napakas ja ohmu. Kes käsib enda kohta asju kirjutada. Kui sa seda ilusasti teha ei oska, aga enamik inimesi lepime kokku ei oska, siis ära kirjuta. Aga ikkagi kirjutavad. Mina ka. Täiesti kindel, et ma olen kirjutanud asju, mis on äärmiselt napakad ja kui ma otsiks tööd, siis mul tuleks sellega raskusi. Aga võib-olla ma eksin. Sest mina ei riputa endast selliseid pilte üles, kus ma kuskil purupurjus külili keel suunurgast väljas vedelen. Ma ei riputa üles ka muid nilbeid fotosid, idiootlikke anekdoote ja muud sarnast. Ehk vahel ei ole ma oma sõnavõtte lihtsalt kõige rohkem läbi mõelnud. Ma oletan, et ma olen korralik. Õnneks on Eesti ka nii väike, et tegelikult teavad minu ala inimesed kõik teineteist. Üllatada on raske. Noh, kui mõni porrivideo kuskilt välja ei uju, kus kodanikud See ja See teineteisest rõõmu tunnevad. Ja õnneks on enda kompromiteerimiseks ja renomeele vee peale tõmbamiseks ka muid võimalusi. Näiteks lähed kirikusse diskole. Kes iganes ka seal olid, ja mõndasid ma tean, te olete idioodid, kelle kultuurikiht on hõbepaberi paksune. Aga jah, internet see vana kitupunn võib su ühel päeval reeta. Ära siis usalda talle oma kõige räpasemaid saladusi. Las ta jääb sulle teretuttavaks.

piimavargad

Kõige hullem hommik on see, kui teed kohvi valmis ja siis avastad, et piim on otsas. Teine variant on see, kui tõid eelmisel õhtul spetsiaalselt piima ja ei leia seda üles. Ja must kohv on jälk. Ei tea, kas mul käivad piimavargad või mõni linnastunud Chupacabra.

magav (loodetavasti) chupacabrabeebi

Teine mure on see, et ajasin kardinaid eest tõmmates kuivanud lilled ümber. No ja pidi koristama hakkama, sest igasugu pudi lendas laiali. Ja vaata, et ei jõua ühe käega enam aknalaua peal olevat rahapõrsast tõsta. Peaks ühelt poolt nagu hea uudis olema, aga seekord ajas närvi mustaks.
Kolmas punkt on natuke rõõmsam. Läksin eile automaadist raha nõutama ja avastasin, et keski on sinna pappi juurde kandnud. Elagu Eesti!
Kõik.

ärge lugege

Kui palju surma mu ümber peab olema.... AITAB!!!!!

inimene raudselt suudab

Minu hea sõber Tomm ujub praegu Pühajärves. Mitte niisama lõbu pärast, aga ta teeb täna läbi Pühajärve triatloni. See pole sugugi kerge ettevõtmine. Kui paljud teist suudaksid järjest ujuda 1,9 km, sinna otsa vändata 90 km ratast ja kõik see lõpetada 21 km jooksuga. Ma arvan, et mina kukuksin juba ujumise järel külili. Ujumise ajal seda teha oleks ilmselgelt fataalse lõpuga. Tomm aga suudab. Ta on mitu kuud selleks vaeva näinud ja kui alguses mul oligi väike kahtluseuss, siis viimased kuud enam mitte. Tommi pühendumus ja areng oli muljetavaldav. Ja kuigi ta ei tee Pühajärve triatloni läbi eesmärgiga olla esikümnes, vaid oma pühendumise krooniks, on ta minu silmis selle võistluse võitja. Öelda selle kohta Tahte Triumf pole mingi liialdus. Jättes kõrvale muidugi selle mõiste ajalooline taust.
On üks asi, mis mind kurvastab. See, et ma ei saanud talle kaasa elama minna. Puht logistiliselt ja muudel põhjustel oli see võimatu. Ja sellest on nii tuline kahju, et praegu twitteris tema võistluse kulgu jälgides kipun suisa kahjutundest ohkima. Aga ma tean, et Tomm annab andeks. Ma olen nö vaimus temaga. Ja ma tean, et Trincu on kõige tähtsam abiline, kes asendab meid kõiki kui mitte just täiuslikult, siis vähemalt arvestatavalt. (Nali)
TOMM SA OLED KÕVA MEES!

Tomm Elva triatlonil 1. augustil 2009 aastal


Tomm Pühajärve triatloni eelõhtul

Esimesed kaks fotot: luhats.blogspot.com

Tomm tööl

minu nimi on tänasest armsaim üks

Otsustasin küll mõnda aega vaiki olla, aga katkestan selle korraks, sest sain täna nii naljaka e-maili, mida ma lausa pean teiega jagama. Siit ta tuleb:

Tere, armsaim üks,
I MS soosimine ja mu e-posti aadress on (******_003@yahoo.com), I törmännyt oma e-posti. (www.piletilevi.ee )
Mind huvitab rohkem teada, on Sul võimalik minuga läbi mu e-posti nii, et ma saadan teile mu pilte ja ütlen teile veel mind.

Mul pole aimu ka mis värk on. Ja ma ei kavatse seda välja ka uurida. Aga ilmselt muidugi on see "daam" saatnud sellise kirja paljudele. Kämp igatahes.

Ja kohe sain teise kirja otsa. Jeeee, ma olen populaarne ja armastatud. Kahjuks on see viimane kiri suht tunnetevaene ja panen ainult algusread, sest eks te kõik olete selliseid vastupandamatuid pakkumisi saanud:

Dear friend, I am Mr Kabiru Omar the bill and exchange manager at the African development bank (A.D.B) Ouagadougou, Burkina Faso. In my department I discovered an abandoned sum of $18,500,000.00 Million USD (Eighteen million five hundred thousand United States dollars) in an account that belongs to one of our foreign customer who died along with his entire family in a plane crash. Jne, jne, jne.

paus

Just otsustasin sotsiaalsetest võrgustikest mõneks ajaks eemale tõmbuda. Mis tähendab, et ma ei loe ega järgi neid minimaalselt kaks nädalat, kui mitte rohkem. See kehtib ka selle blogi kohta. Sissekandeid paari nädala jooksul ei tule. Tsau.

vännirubriik

Nagu ma vist olen korduvalt öelnud, on suvi blogimise mõttes kehv aeg. Mitte, et millestki poleks kirjutada, aga muud tegevused võtavad aja ära. Pole sellist kehvade ilmade sündroomi, et istud arvutis ja treid tekste. Aga noh, andunud vännidele siiski paar rida kirjutan.

Saabusin täna just maalt. Seal oli tore. Alati on. See vaikus ja rahu, mis seal on, teeb linnainimesele ainult head. Tegin eile marinaadi pandud metsealiha ära ja üldse oli tore lõkke ääres istuda ning loodust vaadata-kuulata. Peaaegu täiskuu oli ja öösel tuli udu ka maha. Kõrvalolevas koplis on hobused ja kui nad udus ringi jooksid, siis see oli päris ilus vaatepilt. Ja muidugi päikeseloojang. Imeilus. Liha tuli ka hea. Sõin päris korraliku koguse.

Väike idüllipilt ka. MacBook'iga tehtud, seetõttu kvaliteet on sutsu kehv.

Täna tulin hambaarsti visiidi pärast linna tagasi. Tuli välja, et samal ajal oli ka tööl koosolek, mille olin sujuvalt ära unustanud. Hilinesin. Koosolek nagu koosolek ikka. Pärast seda kolisin. Kuna me liigume ühest ruumist teise ja see asub samal korrusel, siis polnud õnneks pikka tassimist. Ainult aru ma ei saa, miks me pidime üldse kolima. Aga olgu. See tassimine ja aastate jooksul kogunenud pahna sorteerimine on väga tüütu ja must töö. Iga kolimise juures võiks olla ka keegi kõrvaline isik, kes halastamatult sul asju ära käsib visata. Ise nagu ei raatsi ju. Mis siis, et mõni asi võib sul aastaid sahtlis olla ja sa olid selle olemasolu isegi unustanud, aga ära visata ikka ei raatsi, et ehk läheb kunagi vaja äkki. Aga ei lähe. Sellist inimest mul võtta polnud ja nii rändaski see kraam kõik uude tuppa. Homseks jäi õnneks väga vähe teha, aga aitan ka režissööril kassette kolida. Neid on arutul hulgal ja kahjuks ei ole ei mina ega režissöör nende süsteemiga kursis. See, kes on, on filmivõtetega tegevuses ja enne septembri keskpaika Tallinnasse ei saabu. Tobe olukord. Eks peab nad tuimalt kuskile hunnikusse laduma. Uued asukad tahavad tuba juba kätte saada ja aeg ei oota. Aga jah, selle pahna tassimine tegi tolmuseks ja käed olid pärast paksu mustusekihiga kaetud. Kell liikus ka nii kiiresti, et kui tööga enamvähem ühele poole sain, oli juba pool kaheksa. Isegi arvuti taha ei olnud aega istuda, muust rääkimata. Nonstop tassimine ja sorteerimine oli. Kui lõpuks mahti sain interneti võlumaailma sukelduda, ei olnud seal midagi head ees ootamas. Hakkasin mõtlema, et võiks lausa selline teenus olla, maksad natuke ja keegi kirjutab sulle positiivse sisuga kirju. Mis siis, et need on valesõbralt, aga raskel ajal asi seegi. Selline päev siis. Olge tublid.